Viimased kaks aastat on minu jaoks jube keeruline aeg olnud. Kõigepealt läksin lahku oma eelmisest elukaaslasest, kes mind pettis ühe mu sõbrannaga. Jumala julm värk oli, ma ise neid tutvustasin omavahel, ja siis kui ma korra veetsin nädalavahetuse ema juures Pärnus, said minu peika ja sõbranna kokku minu selja taga. Veel meie ühises korteris! Aga mul on naabrimehega omad sotid sees vanast ajast, siis tema koputas mulle ära, et vist mingi naisterahvas oli siia ööseks jäänud. Ma siis hakkasin asja uurima ja sain jälile. Õudne valus oli hinges. Ja lahkuminek oli ka päris jube, sest mees anus ja palus, et üks kord ainult juhtus ja enam ei tee. Ma siis andsin andeks, kuigi mõtlesin, et lasen tal arvata, et asi on unustatud ja siis teen talle tagasi. Aga siis ükskord täis peaga lobises välja, et see ei olnud ainus kord, et tegelikult olid varem ka juba seksinud selle sõbrannaga. See minu nüüdseks endine sõbranna osutus ikka täielikuks… lihtsameelseks!

Aga siis koondati mind töölt, sest meie firma osteti mingi teise firma poolt ära ja mind ei olnud enam vaja. Võimalik, et selle taga oli tegelikult ülemuse naine natuke, sest ta vihkab mind, sest ma meeldib tema mehele hullupööra. Igatahes, peale seda kolisin teise linna. Siin sain uue töökoha. See pole mingi eriti vinge töö, niisama klienditeenindaja kohvikus, aga mulle meeldib, saab meestega flirtida ja niisama toredaid inimesi käib läbi.

Töö juures kohvikus ma oma uue armastuse leidsingi. Üles-alla käib see minu elu, nagu Ameerika mäed! Täitsa ära kurnab vahel. Aga mõte uuest armsamast paneb südame kiiremini põksuma ja enam ei mingit väsimust.

Asi on nii, et tema tuli oma naisega kohvikusse ja ma kohe vaatasin, et küll on ilus mees, et miks ta sellise tavalise naisega koos on? Pärast tuligi välja, et on juba ammu temast tegelikult tüdinenud. Kohe esimesel korral seal kohvikus meil tekkis silmside ja jutt klappis, kui ta arvet maksma tuli. Jäi lausa pikemalt leti taha pidama ja muudkui jutustas, maast ja ilmast, ma enam ei mäletagi täpselt millest. Aga see, kuidas ta mind vaatas, ajas lausa ihukarvad ehevile. Ma terve õhtu pärast mõtlesin ta peale.

Ta siis järgmine päev tuli uuesti kohvikusse, aga seekord üksi ja küsis mu telefoninumbri. Ma andsin ka, mis mul karta, tal naine olemas, ei saa ju mindi pervik olla. Ta siis helistas paari päeva pärast ja kutsus kohtama. Teletorni ekskursioonile. Autoga võttis peale linnast ja läksime. Hästi vinge oli seal. Pool maailma paistab kätte. Ilus ilm oli ka. Pärast jalutasime mere ääres ja suudlesime. Ta muidu oleks tahtnud mind kuhugi hotelli viia, restorani ja nii… aga tal oli sel õhtul kiire. Siis leppisime järgmiseks õhtuks kokku.

Nii läkski. Me siis hakkasimegi hotellis seksimas käima, sest mul on naabrid ja mees on ju abielus ja ei taha, et keegi meid koos hetkel näeb, sest ta pole saanud naisele veel asjast rääkida, et ta oma tegeliku hingesugulase on lõpuks leidnud. Need teemad ei ole kerged. See jutuajamine tuleb raske, ma usun. Aga raha tal on, nii, et ma väga ei muretse, mis saab. Nüüd on vaja ainult ära oodata, kuni tal aega on naisega see asi ära teha. Ma aru ei saa muidugi, miks tal see nii kaua aega võtab. Vahel ta ei võta õhtuti telefoni ka vastu ja viimasel ajal on tal tööl ka kiire, nii et me pole palju kokku ka saanud.

Aga eks tõeline armastus nõuabki pingutust. Ma ei teagi nüüd, mida teha, et kas ma peaksin rahulikult ära ootama, või peaksin teda ise ikka tagant kiirustama?