"On lihtsalt pisut taktitu olla viis aastat kauge ja kusagil eemal ja siis eeldada, et sind üleöö pere rüppe tagasi võetakse, kuna sa tahad tagasi tulla."


"On lihtsalt pisut taktitu olla viis aastat kauge ja kusagil eemal ja siis eeldada, et sind üleöö pere rüppe tagasi võetakse, kuna sa tahad tagasi tulla."
Foto: Pexels

Katkend Marcia Willetti raamatust "Laululind".

Tim seisab oma teetassi ja koogitükiga veidi eemal ja vaatleb kolme naist. Ta oli üllatunud ja kergelt häiritud, kui ta kohe pärast tagasi jõudmist sellele teeõhule kamandati.

„Meil läheb sind hädasti vaja,” ütles tädi Kat, ilmunud auto kõrvale kohe, kui Tim mootori välja lülitas ja ukse avas. „Fiona tuleb ootamatult kohe siia ja Charlotte on natuke närvis. Me tõime Riverfordist imehäid kooke, nii et sind kostitatakse hästi.”

Naeratades ronis Tim autost välja. „Kõlab dramaatiliselt. Kes see Fiona on?”

„Williami endine naine ja Charlotte’i ämm. Me saime alles kesk­hommikul teada, et ta siinmail on. Ta saatis sõnumi, kas ta võib külla tulla, nii et me kutsusime ta teeajaks. Lõunat süües aga saime sõnumi Williamilt­, kes hoiatas, et Fiona lootis üürida sinu maja, et nädala­vahetustel ja pühade ajal siin käia. Charlotte oli sellest väljavaatest üsnagi jahmunud. Ja see on leebelt öeldud. Palun, kallis Tim, ära ütle, et sul on lähimal ajal plaanis lahkuda!”

Tim ei suutnud naeru tagasi hoida. „Aga mis siis Fional nii väga viga on?”

„Fional ei olegi tegelikult midagi viga,” lausus tädi Kat, kui nad üle õue kõndisid. „Ta võib isegi päris tore olla. Nad läksid Williamiga umbes viis aastat tagasi lahku, kui Fiona võttis vastu supertöökoha Londonis. Meid kõiki heideti lihtsalt kõrvale – noh, välja arvatud Andy –, kuid nüüd oleme järsku kuum kaup ja me ei saa päris hästi aru, miks. Või tegelikult on asi muidugi Oliveris.”

Seotud lood:

Timil on talle täiesti võõrast Fionast pisut kahju. „Ma kujutan ette, et lapse vanaemana…”

„Fiona armastab Oliveri,” ütles tädi Kat. „Loomulikult armastab! On lihtsalt pisut taktitu olla viis aastat kauge ja kusagil eemal ja siis eeldada, et sind üleöö pere rüppe tagasi võetakse, kuna sa tahad tagasi tulla. Saad aru?”

„Jaah. Saan aru,” vastas Tim. „Aga miks mina siin olen? Küsin lihtsalt selguse mõttes.”

„Kuna sinu kohalolek hoiab õhkkonna viisaka,” ütles tädi Kat. „Katsu nüüd taibata: kolm naist, igaüks tunneb end pisut ohustatuna. Siin võib vabalt imelikuks kätte minna. Me vajame maandavat meesterahva mõju.”

Tim hakkas naerma. „Sa unustad Oliveri.”

„Ja pea meeles,” ütles naine, kui nad Charlotte’i majja sisse astusid, „et sul on plaanis igaveseks jääda.”

Kat võttis viivuks Timi käe ja naeratas talle, nii et valu kriipis mehe südant, pühkides hinge käristades minema rõõmu, mida Kati seltskond talle alati pakkus.

„Oleks see vaid nii,” pomises ta kibedalt, kui naisele tuppa järgnes.

Ja siin ta nüüd on, vaatleb neid kolme naist, uurib nende kehakeelt, kuuleb ütlemata jäänud sõnu. Tundub, et elu lõpu aimdus on ta teiste inimeste suhtes tundlikumaks muutnud. Seda juhtub nüüd pidevalt, aga ta ei räägi sellest kellelegi. Selle asemel ta jälgib. Ta näeb, et Charlotte on veidi endast väljas: ühest küljest naine teab, et Fiona jumaldab Oliveri, mõistab hästi Fiona emainstinkti ning on rahul, et vanaema oma lapselast armastab. Samas reedab tema näoilme – äraolev pilk ja kerge viisakas naeratus, mis silmadeni päriselt ei jõua – ka teatavat nördimust, kuna Fiona ei arvesta oma nõudmisi esitades sugugi teiste pereliikmetega. Tim oletab, et Charlotte tunneb ka vajadust kaitsta Williamit, kes on tema ja Oliveri vastu nii lahke olnud ja keda Andy armastab. Samas küllap Charlotte teab, et kõik trumbid on hetkel tema käes, ning tal on väga raske hoiduda oma võimu näitamast.

Tädi Kat on pisut eemal, pareerides Fiona taktitumaid märkusi lapse­kasvatamise kohta ja justkui nautides kogu draamat. Igal võimalusel viitab ta Charlotte’ile kui Oliveri emale, rõhutades tema tublidust ja pühendumust.

„On uskumatu,” ütleb tädi Kat, „kuidas Charlotte kõigega üksi hakkama saab, kui Andy on nii pikalt ära ega saa temaga vastutusekoormat jagada. Ta teeb jõudumööda tööd, kujundades neid imelisi veebilehti, hoolitseb Oliveri eest ja käib Woosteriga jalutamas. Ja triigib isegi Williami­ pesu!”

Fiona vaatab Kati jahedalt. „William peaks ise oma pesu triikima.”

„Ma teen seda ainult vahetevahel,” ütleb Charlotte ärritudes. „Tead, pane õige Oliver maha, et saaksid oma teed juua, Fiona. Tal on diivanil ka hea olla.”

„Ei, meil on siin kõik hästi, eks ju, Ollie?” Fiona hüpitab last oma käte vahel. „Me peame võimalikult palju kallistama, kuniks meil see võimalus on, eks ole, kullake?”

Ta võtab oma kruusist kiire lonksu ja paneb selle siis lauale tagasi.

„Sa peatud siis Cottis nagu tavaliselt?” küsib tädi Kat reipalt. „Me ei teadnudki, et sa siin oled. Kas William teadis?”

„Ei teadnud,” ütleb Fiona. Tal näib veidi ebamugav olevat. „See oli üsna ootamatu otsus.”

Ta vaatab alla Oliveri poole, soovimata kummalegi naisele otsa vaadata, ning Tim teab, et Fiona peab mõttes aru, kas rääkida tõtt või mitte. Ta peaaegu näeb seda hetke, mil naine otsustab kõik kaardid lauale käia: üks kiire hingetõmme, õlasirutus, trotslik kulmukergitus.

Loe veel

„Tegelikult,” ütleb Fiona nagu muuseas, „tahtsin ma Williamile ühest mõttest rääkida ja ma tahtsin seda teha näost näkku. Et näha tema reaktsiooni. Sain temaga hommikul Totnesis kokku.”

„Kui põnev!” ütleb tädi Kat peaaegu semutsevalt, nagu oleks mingi tüdrukute õhtu. „Mis see küll olla võiks?”

Kat pilgutab Timile vargsi silma ning mees näeb vaeva, et muiet varjata.

Fiona vaatab Charlotte’ile otsa, lõug kergitatud. „Ma lootsin teise maamaja endale peatuspaigaks üürida, et saaksin teil sagedamini külas käia. Pidupäevad ja jõulud ja nii edasi. Ma ei teadnud, et see noor mees,” ta kiikab Timi suunas, „on minust ette jõudnud.”

Fiona ilme on peaaegu vaenulik ja sellele järgneb piinlik vaikus. Isegi tädi Kat ei suuda sobivat repliiki välja mõelda.

„Mulle ei tulnud pähegi,” lisab Fiona, „et Francis võiks maja kellelegi võõrale välja üürida.”

„Tim ei ole võõras,” pistab Charlotte kärmelt ja veidi kurjalt vahele. „Ta on Mattie sõber. Nad töötasid Londonis koos.”

Tim on Charlotte’i kiirest poolehoiurepliigist liigutatud ning märkab, et Fiona kahetseb oma taktitut sõnavalikut.

„No saate aru küll, mida ma mõtlen,” ütleb naine kannatamatult. „Kedagi, kes pole pereliige. Pealegi on see maja ju pikka aega tühjalt seisnud. Seal on elanud siinsed töötegijad või pereliikmed. Francisel ei ole seal kunagi olnud…” Ta kõhkleb, otsides õiget sõna – ilmselgelt ei oleks „võõras” praegu sobilik.

„Ei ole jah,” ütleb tädi Kat tema mõttest aru saades. „Ja ei ole ka nüüd. Tim on perekonnasõber. Meil on väga vedanud, et ta Brockscombe’i tuli. Ja kellelegi meist ei tulnud pähe, et sa võiksid tahta tagasi tulla. Sa ei ole ju siin eriti sagedane külaline olnud, on ju nii? ”

See oli kivi Fiona kapsaaeda ja Tim jälgib rabatult ja kohkunult tädi Kati südikust – oli naine ju soovinud õhkkonna viisaka hoida.

„Ma pean tunnistama,” ütleb Tim leebelt, asetanud taldriku lauale ja pisut lähemale astunud, „et mulle meeldib siin väga. Mul on hästi hea meel, et Mattie mulle sellest kohast rääkis. Samas on kahju, et olen teilt selle võimaluse ära võtnud.”

Fiona vaatab meest, unustanud tädi Kati küsimuse, ning Tim näeb, et naine tahab sõbralikum olla, kuid on siiski veel vihane ja peab teda mingis mõttes oma vaenlaseks.

„Kas te saate siis siinmail tööd teha?” küsib Fiona. „See on ju päris kauge koht. Kas te Londonit ei igatse?”

Tim tahaks naerma – või nutma – hakata, kuid vastab ausalt, seda küll mingi piirini.

„Mul on pooleaastane puhkus,” seletab ta. „Valmistun järgmiseks eluetapiks.”

Tim näeb, et on Fionat pisut kõigutanud, ja talle meenuvad tädi Kati sõnad: „Pea meeles, et sa kavatsed siia igaveseks jääda.”

„Ausalt öeldes,” lisab ta, „ei suuda ma hetkel küll kuskil mujal elamist ette kujutada.”

Ta vaatab Fionat, andes endale aru, et on olnud palju avameelsem, kui naine arvata võiks – eks ta püüdis teda leplikumaks muuta. Fiona vastab kulmukortsutusega, nagu ei saaks Timist aru, ja pöördub siis eemale.

„Kellelegi veel kooki?” küsib tädi Kat.

Oliver hakkab virisema ja Charlotte võtab ta Fiona sülest ära. „Vahetan tal mähkme ära,” ütleb ta. „Kas sa soovid veel teed, Tim?”

Fiona loovutab Oliveri vastumeelselt. „Äkki ma võin aidata teda vannitada?” küsib ta lootusrikkalt ja Charlotte vastab: „Jah, muidugi.”

Ootamatult on kogu õhkkond muutunud ja Tim ohkab kergendunult: keeruline hetk on möödas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare