Kohtusin tutvumisportaalis kena ja toreda mehega, paar kuud on nüüd tihedalt suheldud, jalutatud ja kohvitatud. Minule on jäänud mulje, et meeldin talle ja et ta on huvitatud edasisest suhtlemisest.

Nüüd äkki aga on mehel selline jutt, et sädet pole ja tahab olla sõber mulle, et võime ikka jalutada ja kohtuda, et võib aidata mul mingit tööd teha, aga ei midagi enamat. Et ma võin vabalt otsida edasi, kui leian kellegi, siis tema kohe tõmbub tagasi ja laseb mul minna. Samas ise tahab kallistada ja iga päev helistada või kirjutada, uurib, kuidas mul läheb, kuidas ma ennast tunnen jne. Pinnis minult välja, mida ma tema suhtes tunnen, ütlesin siis, et ta meeldib mulle ja mina tunnen ennast väga hästi. Ja siis hakkas tema rääkima, et tema tahab üldse üksi olla ja ei tahagi kedagi, et lihtsam on olla omaette ja muud sellist.

Mina muidugi sellisest asjast aru ei saa — mis mõttes sõber olla lihtsalt? Sõprus on minu meelest hoopis midagi muud, see tekib pika aja jooksul ja sisaldab täielikku usaldust, toetust , mõistmist. Paari kuu kohtumise järel ei saa küll sõprust tekkida, heal juhul tutvus. Olen väga kurb, järelikult ma ju teda naisena ei huvita, mis mees see ikka tahab omale naissõpra?

Andke nõu, kuidas teile see lugu tundub. Mina enam aru ei saa, mis seis nüüd on. Sõbraks hakkamine tundub mulle kuidagi eriti tobe idee.

Allikas: Naisteka foorum