Õnnetu naine pihib: olen alkohooliku kaassõltlane. Jälle. Miks ma astun jätkuvalt samasse ämbrisse?

 (32)
Fotolavastus
NapsipudelFoto: Anni Õnneleid

Ma ei teagi miks kôike seda kirjutada plaanin, aga ehk hakkab kergem. Tean, et ise olen süüdi ja kellegi poole pole näpuga näidata ka. Miks ometi ma ikka kolistan samades lüpsikutes?

Olin noor 18 aastane piiga, kui armusin kõrvuni oma tütre ja poja isasse. Selles kooselus nägin nii mõndagi. Küll tõsteti mind lastega ukse taha ja toodi teine naine majja, panditi salaja kodu mille päästsin ja tõmbasin endale seega suured laenud peale. Alkohol, mõnitamine jne. Ise olin süüdi, et üle 20 aasta sellist elu kannatasin. Ma ei mäletagi, kas peale laste saamise veel üldse midagi ilusat selles kooselus oli. Lõpuks võtsin jõu ja lahkusin oma kodust, mille pangalaenu maksin igakuiselt ise üle 1000 euro. Katsusin rahulikult laste isale selgitada, et meie elu on mõttetu ja on aeg edasi liikuda. See peale peksti mind vaeseomaks, taheti mind ja nooremat last üles puua. See toimus kôik reaalselt ja ma ei saa aru, kuidas ma üldse lapsega sealt põgeneda sain. Rohkem ma sinna tagasi ei läinud.

Tutvusin mingi aeg uue mehega, kes tundus tõsiselt hooliv ja armastusväärne. Imestasin toona veel seda, et kuidas selline mees on sedasi ripakil. Uskumatu, milline sinisilm ma võisin olla. Pool aastat hiljem aga selgus, et sellel armastusväärsel mehel on veel peale minu kaks naist, kellega punus ühist pesa. Tal oli hea võimalus seda teha, sest tema firma asus Soomes ja mina teadsin, et teeb tööd. Tegelikkus oli aga hoopis teine. Olin sellise dilemma ees, et endises kodus elas minu laste isa ja kusagile nagu polnud minna kah. Kuulasin oma uut armastust ja tema lubadusi lõpetada kõrvalsuhted. Ta lausa näitas mulle, kuidas kirjutas kirjad, et kõik on nendega finiito. Ma ei tea, kas ma olin loll, armunud või miks ma üldse lasin ennast ära rääkida. Kõik lõppes jälle vägivallaga ja ma põgenesin. Põgenesin maale, kus on mul suvekodu. Linnas ma enam tööl käia ei saanud ja nii ma siis kukkusin rentslisse. Pangalaenu ma enam maksta ei suutnud. Majad läksid müüki, ka see, kuhu ma põgenesin.

Seotud lood:

Saatuse tahtel sattus minu ellu mees, kes mind aitas. Ma sain oma maamaja tagasi osta. Küll enamus summa maksin ise tänu uuele laenule, aga puuduoleva summa sain temalt.

Ma armastan seda meest kogu südamest. Me oleme koos elanud praeguseks paar aastat, aga ometi oleme sellel käänakul, et lahku minna. Ta on parim mees meestest kellega eelnevalt olen koos elanud, aga…

Tal on alkoholiprobleem. Ta on oma perest lahku läinud ja tal on ka kaks imetoredat last. Ta otsib abi sellest probleemist välja tulemisel. Olen teda igati toetanud. Ta käib AAs, psüholoogi ja psühiaatri juures. Tarbib rohtusid, mis juua ei lase jne.Olen ka sellega leppinud, et aeg-ajalt libastub ja tuleb sellest jälle välja, sest ma ju näen, kuidas ta pingutab. Ta on olnud pingutamist väärt, sest on väga hea inimene. Hooliv, armastav, hea isa jne. Ma väga, väga armastan seda meest. Miks ma, siis tahan ikkagi seda kõike lõpetada? Miks ma ikka pole rahul?

MINUST ON SAANUD ALKOHOLI KAASÕLTLANE!!! Alkoholi ma ise ei tarbi, aga ma elan oma elukaaslase elu. Mul on pidev hirm, et ta hakkab jooma. Kui ta hakkabki jooma, siis olen raskes depressioonis. Toit sees ei seisa, olen pikali jõuetuna ja midagi ei suuda teha. Kogu aeg kontrollin, et ta kusagilt alkoholi peale ei saaks jne. Tööd ta sel ajal ei suuda teha ja on pikali maas. Mis aga pani seekord I- le täpi? Ta oli ennast segi kamminud ja võttis mul rinnust kinni, kui tema auto võtmed ära võtsin. See näitas tema vägivaldsust, kuigi ta normaalses elus on väga tasakaalukas ja rahulik inimene. Ma seda siiski ei suuda läbi sõrmede vaadata ja saatsin ta enda juurest minema. Ta nüüd on käinud ikka katsetamas koju pääsemist, aga ma olen endale kindlaks jäänud, kuigi süda valutab ja süümepiinad samuti, et ta sedasi välja kihutasin meie kodust. Ta ei ole tänaval, kui keegi seda silmas peab. Tal on olemas ka oma vana kodu, kus olla, aga ikka tunnen ennast halvasti, sest tema ju paar aastat tagasi aitas mind.

Ma ei tea, mida ma siit ootan, et selle segase ja jama jutu siia kirjutasin, aga tundsin, et ehk kriitika ongi hea ja paneb mõtlema, et miks mina enda ellu just selliseid inimesi korjan.

Voorand
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare