Othello sündroom
Ühelt poolt on kiivus täiesti mõistetav tunne, teisalt on selles palju paradoksaalsust. Meie, kes me naerame laste tõotuste üle armastada ning olla truu kuni surmani, muutume hoobilt, kui asi puudutab meie endi haigetsaanud tundeid. Häbeneme tunnistada oma armukadedust, see oleks otsekui oma nõrkuste teistele näitamine. Ometi on see tunne omane praktiliselt kõigile, nii nagu ka kadedus, viha, ärritus. Ainult et armukadedusega toime tulla on hoopis raskem.
Ühe terve kaks poolt
Legend kahest poolest, kes otsivad teineteist mööda maailma ning lõpuks saatuse tahtel leiavadki ning ühinevad õnnelikult, kõlab peibutavalt. Ometi on just see sõnasõnalt võetav arvamus pahatihti õnnetu pereelu põhjustajaks. Võttes teist inimest kui osakest endast, reageerime valulikult selle teise osa katsetele tegutseda sõltumatult ja iseseisvalt. Elu aga ei ole tasane ja igavalt stabiilne seisund ning isegi kõige lähedasemad ja soojemad suhted on allutatud teatud tõusudele ja mõõnadele. Mis siis veel rääkida kriisiolukordadest, kui teie teine pool peab mõnda aega teist teatava vahemaa taga viibima.
See ei pea tingimata lahutus olema, lihtsalt teatud hetkedel tekib inimesel vajadus astuda edasi mitte käsikäes teisega, vaid paralleelselt. Ja see võib väga valus kogemus olla.
Armukadedus tekib sageli siis, kui üks partneritest, tahtmata enam olla kõigest üks pool, teeb teatavaks oma õiguse eksisteerida vabalt ja terviklikult. „Ma pean olema üksi!” — teatab kallim ning paljud naised manavad otsekohe silme ette teise naise kuju ning ongi armukadedus platsis. Põhjus on aga selles, et need naised ise on loobunud vabatahtlikult oma sisemisest vabadusest, kogu nende tähelepanu koondub armsama ümber, nad muudavad ta oma maailma keskpunktiks, ja tema, tänamatu, tahab veel olla terviklik ja iseseisev!
„Olen talle kõik andnud, elan ainult temale, tema aga…” Tema aga lämbub, ta tahaks hingata värsket õhku. Milline on siis väljapääs? Lülituda ümber iseenesele, oma isiklikele huvidele. Püüda rahulikult selgust tuua oma tunnetesse ning asuda oma, teisest poolest eraldiseisvate tegude kallale.
Kõige paremini sobivad need ettevõtmised, mis valmistavad nii füüsilist kui moraalset rahuldust: võib-olla enne, kui sulandusite kokku teise inimesega, meeldis teile tantsida, kududa, käia kinos või teatris? On viimane aeg oma lemmiktegevuste juurde tagasi pöörduda ning elada mõnda aega oma elu.
Esiteks viib see teid eemale muremõtetest, teiseks tunnete taas, et olete isiksus, mitte aga lisa teisele, olgugi kõige väärikamale inimesele.
Ärge äratage uinuvat lõvi
Esimeste kooselukuude võludel ja kirgedel on kahjuks kombeks kustuda. Noored abikaasad püüavad oma seksuaalse kire kuumust hoida elus armukadeduse abil. Ja sealsamas tekib oht vint üle keerata. „Kuhu sa nii kauaks jäid? Küllap flirtisid mõne töökaaslasega teda koju saates” — räägib naine narritades, olles sisimas veendunud, et mees töötas hilisõhtuni.
Mees aga võtab sõnasabast kinni ning kirjeldab kombevabadust ja originaalset maneeri suudelda kaasaegsete tüdrukutega. Situatsioon elustub ning „võistlejanna” kuju aktiviseerib seksuaalsete fantaasiate lendu.
Järgmisel hommikul mõtleb naine: „Aga äkki nad tõepoolest suudlesid? Neil vist algab suhe”. Ettekujutusvõime on tööle hakanud ja naine juba „näeb” neid, ühinenud kusagil üksildases kohas teineteise embusesse. Mehegi fantaasia on ärganud, nüüd vaatab ta kolleegi teatava erutusega. Tuleb välja, et inimesed ise kutsuvad esile mõtteid võimalikust truudusemurdmisest.
Kui armukadetsetakse teid
Armukadedus võib põhineda teatud reaalsetel faktidel või siis üksnes oletustel ja fantaasiatel. Kui mees tunneb armukadedust inimese vastu, kellega teie sageli suhtlete ning kelle vastu tunnete sümpaatiat (selle tunneb kohe ära), siis on see inimlikust seisukohast arusaadav ja seletatav.
Oletame, et teil polnud „midagi sellist mõtteski ning see on absoluutselt sõbralik sümpaatiatunne”, siis püüdkegi see mehele selgeks teha.
Kui aga armukadetsemine on pidev ja iga mehe suhtes, kes teiega vestlust on alustanud, ei suuda te oma meest ega ka ennast kannatustest säästa. Sel juhul tuleb sellega leppida ning loobuda illusioonidest tema iseloomu muuta või siis ei peaks säärase inimesega oma elu üldse mitte siduma.
On tõestatud, et armukadedus mõjub mehe organismile laastavamalt kui naise omale. Naine ilmutab avalikumalt oma emotsioone. Nii nagu sagedased mikroinfarktid pikendavad kassi elu, mõjuvad mõnede psühholoogide arvates emotsionaalsed vapustused naise organismile soodsalt. Paljud ei pruugi loomulikult selle kinnitusega nõustuda. Meestega on aga kõik vastupidi. Armukadedatel meestel on sagedamini kõrgenenud vererõhk, neil on peavalud ning seedetrakti häired. Lisaks sooritavad mehed armukadedusest kuritegusid kolm korda sagedamini kui naised.
Ilmselt mängib siin suurt osa iidne omanikuinstinkt, mis eelajaloolistest aegadest alates ärgitas isaseid võitlema omavahel, et saada endale parim emane. Ainult et kaasaegsed isased, selle asemel, et võidelda rivaaliga, asuvad piinama oma kireobjekti.
Kui olete ise armukade
Seda tunnet endast välja tõrjuda on võimatu, kuid analüüsides selle olemust, suudate toime tulla tagajärgedega, millistest on see „haigus” tulvil. Tunnistage endale: jah, see on armukadedus, kuid selles tundes pole midagi häbiväärset ega alandavat. Ning on täiesti normaalne, et inimene püüab kinni hoida kõige kallimast — lähedase inimese armastusest.
Armukadedusest võib saada stiimul eneseületamiseks, see võib äratada võitlusvaimu, tahet ületada oma rivaali. Hirmul on suured silmad ning armukade naine võib esialgu alateadvuslikult üle hinnata tolle „teise” väärtusi. Ometi on hulga produktiivsem läbi viia inventuur iseeneses, hinnata oma väärtusi, lugeda kokku oma plussid, tunnetada oma veetlust ja väärtuslikkust. Ega tema ju asjatult omal ajal just teid ei valinud.
On öeldud: kui pole võimalik muuta olukorda, tuleb muuta suhtumist sellesse. Ja kõik see, mida tunneme, on paljuski meie ettekujutuste vili. Miks siis mitte silme ette manada meeldivamat sündmuste käiku? Kas finaal tuleb dramaatiline, traagiline või hoopiski happy end — sõltub paljuski meist enestest.
Kui armukadeduse ja meeleheite lained löövad üle pea, mängige õnnelikku ja armastatud naist. Püüdke vältida traumeerivaid teemasid — kurtes saatuse üle äratate üha uuesti ellu valulikke mälestusi ning saate taas haiget.
Tehke õnnelik nägu pähe, olgugi et see on esialgu raske. Mõne aja pärast muutub naeratus taas loomulikuks ning saadab signaale sisimasse, sinna, kus on kusagil peidus „kannatuste keskus”. Ning mingil ajahetkel tunnete tõepoolest, et kõik saab taas korda, sest teie, olgugi et vaid mõneks ajaks, olete võitnud selle „roheliste silmadega koletise”
Tappev kirg
Sotsioloogilistes küsitlustes on rohkem kui pooled paaridest nimetanud kolme põhilise probleemi seas, mis tumestavad kolme esimest ühise kooselu aastat — armukadedust, kusjuures just naiste armukadedust. Teisel kohal on olme- ja kolmandal seksuaalprobleemid.
Armukadedusprobleemid tabasid enamasti just neid paare, kus naine — sageli pärast lapse sündi — oli koduseks jäänud.
Küsimusele: „Mis segas teie pereõnne?”, vastasid eksmehed sageli, et nad olid tüdinenud naise armukadedusest ja sellest, et pidid end pidevalt õigustama.
Üle 50% lahutatutest olid veendunud, et ühe või mõlema poole armukadedus mängis perekonna lagunemisel väga suurt osa.
Armukadedus kutsub esile vägivalda ning isegi tapmist. Kusjuures valdav enamus tänapäeva othellosid on täiesti süüdivad inimesed, alkohoolikuid ja psüühiliselt haigeid on nende hulgas üpris vähe.
Kas te tahate sellest rääkida?
Iga inimene, olgu või episoodiliselt, tunneb armukadedust selle vastu, keda armastab. See on otsekui vürts toidu juurde. Väikestes annustes armukadedus on täiesti normaalne nähtus.
Kui aga see tunne haarab teid täielikult, ei anna enam asu, piinab, sunnib tegutsema täiesti irratsionaalselt, muudab käitumise juhitamatuks, ettearvamatuks ning isegi ohtlikuks, siis pole see enam normaalne ning sellega tuleb midagi ette võtta.
Armukadedus äratab meis selliseid fundamentaalseid emotsioone nagu hirm ja raev. Mõte sellest, et võime kaotada oma armastuse objekti ning kõik, mis on sellega seotud, tekitab hirmu. Naise jaoks on see kaitsetuse tunnetamine, mehele aga hoop omanikutunde pihta.
Armastus on ju peale kõige muu ka kaitstuse ja ohutuse tundmine, selle puudumine on aga peamiseks hirmu põhjuseks. Raev tekib seetõttu, et teadvustame endale: kõik meie katsed tuua tagasi armastatud inimene on tulutud.
Armukadedus kuulub selliste probleemide kategooriasse, mis tuleks partneritel isekeskis selgeks rääkida. Pole vaja unustada, et aeg-ajalt tunnevad seksuaalset sümpaatiat teiste inimeste vastu isegi need partnerid, kes on igati rahul omavaheliste suhetega. Selline sümpaatia ei tähenda sugugi, et partnerite vahele on kerkinud mingid probleemid.
Mõned inimesed aga nõuavad oma paarilistelt absoluutset ja tingimusteta truudust, mõistmata, et igale inimesele on vaja oma isiklikku hingamisruumi, tundmaks end psühholoogiliselt hästi. Partneritega püütakse manipuleerida, et saavutada nende täielikku ustavust, ometi võib sageli selliste meetoditega saavutada hoopis vastupidiseid tulemusi. Peab mõistma, et partneri mõtteid ja tundeid ei ole võimalik hoida täieliku kontrolli all.
Eks ole ju tihti ette tulnud, et ei oska isegi enda tegusid loogiliselt seletada? Mis siis rääkida teise inimese käitumisest. Just sellepärast peab teineteisele andma vabadust (loomulikult mõistlikkuse piirides). Piinates partnerit oma kahtlustega ja katsetega teda kontrolli all hoida, võib oma suhted aja jooksul lõplikult ära rikkuda.
Igast olukorrast on alati olemas kolm väljapääsu: muuta olukorda, muutuda ise või jätta kõik nii nagu on. Valik on teie!
