Enamasti asuvad sõbrannad muidugi kaitsepositsioonile stiilis: „ta vähemalt teab, mida elult tahab või ei taha“; „tal on elus olemas finantsiline stabiilsus, et peret luua“ või „ta on tuttav mõistega “restoran” ning oskab naistele uksi avada“.

Saan aru. 20. aastates mehed on ise parajad tited ja kedagi endale mantlit selga aitama õpetada oleks olnud tegelikult isa või ema töö. Isad on paljudel poistel muidugi kuhugi parematele jahimaadele läinud, nii et eks siis keegi teine peab neid taolistes asjus koolitama. Mõistan naisi, kes sellist toimingut enda kanda võtta ei viitsi.

20 aastat vanem mees tähendab muidugi fakti, et üks ring tuleb suhte osas veel juurde. Pluss, tema elu lõpuaastad ei pruugi olla just tervisest pakatavad ning tähendavad naisele õpetajaks olemise asemel hoopis hooldajaks hakkamist. Sinnamaani naised muidugi enamasti ei mõtle. Õige ka, äkki ei suregi vanadusse, vaid saab mitme pere ülalpidamise tarbeks ületöötamisest päevapealt infarkti. Ja tõsi, kodus voodis magades võib ka ära surra. Nii et nendesse keskusteludesse ei ole viitsinud enam aastaid laskuda. Kui pensionär, siis pensionär. Ja kuna naised on alalhoidlikumad, siis vana mehe kõrvalt nad niisama naljalt ära ei lähe. Saja-aastane või mitte, ikkagi laste isa. Paljud sellised pered jäävad ikkagi kokku.

20. aastates mehed on ise parajad tited...
... ja kedagi endale mantlit selga aitama õpetada oleks olnud tegelikult isa või ema töö. Isad on paljudel poistel muidugi kuhugi parematele jahimaadele läinud, nii et eks siis keegi teine peab neid taolistes asjus koolitama. Mõistan naisi, kes sellist toimingut enda kanda võtta ei viitsi.

Vastupidises situatsioonis — kümme aastat noorema mehega tean n-ö õnneliku lõpuga lugusid pigem üksikuid. Kellegi tuttava tuttava tuttav on olnud küll, kus suhtes olevate inimeste vanusevahe on mõned aastad siia-sinna. Eriti, kui mees on umbes 25 ja naine 30. Noormehel on aega küpseda, naisel mõni aasta laste saamisega oodata. Mängib välja küll, kui väga tahta. Kui naine nooruslikumalt riietub, siis ei jää ka kõrvaltvaatajale muljet, et keegi täiskasvanueas noormees jalutab ikka veel linnas emaga käsi-käes.

Tunduvalt õnnetumad on aga need lood, kus naisel juba kaks-kolm või lausa neli last, mehel aga mitte. Kõik on alanud kuidagi sama mustriga. Ollakse armunud, kolitakse kiirelt kokku. Naine tunneb võimalust n-ö uuesti alustada, ostab lühemaid seelikuid ja ei hooli vanusevahest. Meest hullutab aga küps naine, kes teab, mida ta elult tahab. Oskab süüa teha, ei virise palju, pühendab aega ja tähelepanu. Alguses on mees laste saamiseks liiga noor ja nagunii peab võõrastele lastele veidi isa eest olema. Samas, naisel juba on lapsed ja ta arvab, et ju see siis on juba mehe jaoks pere ning aega ju veel on ka. Nii ollaksegi koos mõned aastad ja kui eelmised lapsed suured ning naisele tuleb peale tuhin uute saamiseks, siis äkki avastab mees, et see ei ole see. Temale oli see kõik esimene suhe, ta tahaks veel elu nautida, armuda. Ja kole see on. Mehel on 30-35-aastasena kõik veel ees. Naisel aga lapsed suured, inimene, kellele loodetud, läinud ning aeg sealmaal, et laste saamiseks on veidike hilja nagunii, aga uue kaaslase otsimiseks täiesti.

Olen näinud mitmeidki nii katki tehtud naisi. Kuigi olen nende meestele vihjanud juba suhte alguses, et praegu ta ei taha sellistele asjadele  mõelda, kuid vastutustundlik siiski oleks, sest naisele on ühel hetkel pere tähtis ning üle 30-aastase naise maailmas on viis aastat palju lühem aeg kui 20-aastase mehe jaoks.

Kui naisele on pere tähtis, kuid ta alustab suhet tunduvalt noorema mehega, siis tuleb see teema enda hoidmiseks lihtsalt alguses üles võtta. Ükskõik, kui ebamugav ka ei tundu. Mitte jõuliselt lapsi ja vastuseid nuiates, ent siiski. Ning aastas korra aeg maha võtta ja omavahel arutleda, kas ollakse selle teemaga veel ühel lainel, ei teeks ka paha. Mehed sellele iseseisvalt kindlasti ei mõtle. Nemad aastaid nii ei loe ning alati on neil võimalus 50-aastaseks saades otsida mõni noorem ja seksikam, kes neile veel kolm last sünnitab.