PÄEVA KOMM: partneri ühekordne truudusetus ei ole põhjus suhte lõpetamiseks

Ei saa aru, miks inimesed nii endast välja lähevad, hulluvad, karjuvad, tülitsevad ja enesetappudele mõtlema hakkavad, kui selgub, et abikaasa või elukaaslane on täis peaga kusagil peol või mingil muul üritusel korraks mõistuse kaotanud ja kellegi teisega seksinud. Miks on inimesed nii hüsteerilised, kui asi puudutab seksi, pärib lugeja Naistekale saadetud kirjas.

Ükski inimene ei ole kellegi teise omand, kuid just seda need hüsteerikud minu meelest väidavadki. Et kui elatakse koos või kui vähemalt ühe osapoole meelest on tegemist “suhtega”, siis on inimese enda identiteet ja olemus kustutatud, seda pole enam olemas. Nüüd ja edaspidi on ainult “meie”. Tõlge — ainult mina ütlen, kellega, kuidas ja millal kaaslane suhelda tohib ja kellega mitte. Ning sellesse omanditundesse klammerdutakse nii kõvasti kümne küünega kinni, et kui midagi plaanivälist juhtub, on maailma lõpp käes ja “suhtel” lõpp.

Aga…reaalsus on ju see, et kõik täiskasvanud ja normaalse seksuaalsusega inimesed tunnevad ühel heal hetkel tõmmet teise vastassoost isiku poole. No näiteks siis, kui oma partneriga on elu juba igav, seks, kui üldse on, siis alati ühesugune ja algatatud ühe osapoole poolt ning särts suhtest kadunud. Ja siis ta läheb korraks “hüppesse,” ehk leiab võimaluse enda välja elamiseks ja rahuldamiseks. Olgu see siis lihtsalt salajane musitamine kusagil pimedas koridoris, riivatu tants ööklubis või raju seks kusagil räpasel diivanil. Näidake mulle pikaajalises suhtes olevat inimest, kes ei oleks ühtegi neist teinud! Sina, kes sa seda kommentaari loed, punastad nüüd ju ka, kas pole?

No ja siis on inimesed, kes lähevad selliste asjade peale endast välja. Et kui elukaaslane vaatas kedagi teist, käis kellegi teisega lõunal, tantsis kellegi teisega või seksis täis peaga kellegi teisega, siis on saabunud maailmalõpp ja suhe saab paugupealt otsa. Miks?

Tahan öelda seda, et “petetakse” NAGUNII ja kui “petetakse” ehk rahuldatakse oma rahuldamata vajadusi (mis näitab seda, et kaaslane ei ole suutnud seda teha — mõttekoht kaaslastele!), siis pole ju mõtet sellest alati nii suurt skandaali teha? Kas ikka peab ühe kõrvalehüppe tõttu oma suhte laiali lammutama? Eriti, kui “petmine” toimus täis peaga…

Minu meelest ei pea…minu meelest võiks inimesed natuke vabamalt flirti ja seksi ja üldse suhetesse suhtuda. Ma ei õigusta petmist, vaid minu mõte on see, et ühekordne seks või kõrvalehüpe ei ole midagi sellist, mille pärast peaks muidu täiesti normaalse suhte ära rikkuma.

Head lugejad, mida teie sellisest mõttekäigust arvate? Kas andestaksite partnerile üheöösuhte või on selline kõrvalehüpe teie meelest viga, mis paneb suhtele kohe punkti?