Loodus on loonud naise ja mehe. Nad on füüsiliselt erinevad. Ja nad on ka vaimselt erinevad, s.t mõtlemiselt on nad erinevalt loodud. See on fakt, mida ei saa ega tohi arvestamata jätta.

Juba ürgajal oli kummalgi oma roll: tugevaks loodud mees küttis ja naine hoidis kodukollet, kasvatas lapsi. Ehkki nüüd on ühiskonnas väga suured muudatused toimunud, ei saa ega tohi mehe ja naise erisust ignoreerida ega maatasa teha. Mehel olgu ikka oma ja naisel oma roll koduses elus, ehkki need on väga palju lähenenud. Tean mitmeidki frukt-naisi, kelle kodud on kui seapesad, kes ei oska või ei viitsi üldse süüa teha ega lastegi eest hoolitseda, vaid vinguvad kogu aeg mehe kallal, et see viimse kui liigutuse kodus ära teeks, samal ajal kui noor daam, pidevalt Facebookis istudes, tunneb end printsessina, keda mees peab ümmardama.

Tunnen ka mehi, kes end üleüldse kodus ei liiguta ning ka lastele otsa ei vaata, ainult nutikasse või arvutisse… Mida kodus teha, peaks kuidagi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt välja kukkuma, nii et kumbki pool ei tunneks end orjana või teenijana. Kui mees on pika päeva tööl olnud, jõuab õhtul surmväsinuna koju (naine on terve päeva lastega kodus olnud), siis pole sugugi õige kõik kohustused mehele delegeerida, et ise “pääseda”. Peamine on see, et tuleb teist mõista, temast aru saada ja igati toetada, kui võimalik. Kui hakkavad kõlama süüdistused, siis on suhtes juba mõra sees.

Vaatan iga päev peret, kus mees tuleb õhtul surmväsinuna pikamaareisilt, naine on aga olnud päev otsa kahe koolieelikust tütrega kodus. Süüa ta teinud ei ole, toad on segamini, päev otsa on lobisenud sõbrannadega telefoniga. Mehe kojujõudmise ajaks on ta enese üles löönud ja käib kohe välja plaani, kuhu õhtut veetma ja sööma minna (lapsed on ka söömata). Vaene mees, mõtlen. Ta on päev otsa maanteed sõitnud, nüüd tahaks kodus rahulikult veidi puhata, tahaks kodus midagi hamba alla saada, aga… Panebki mees siis uuesti autole hääled sisse ja allub surmväsinuna oma “käskijanna” nõudmisele. Koju jõutakse hilisõhtul ja siis peab mees lapsed vannitama ja magama panema. Kui nende lapsed väikesed olid, siis proua ei ärganud mitte kunagi öösel, kui laps nutma hakkas, vaid ikka mees, keda ootas juba varasel hommikutunnil pikk tööreis.

Ma mõtlen, et kes küll jõuab niisugustele beibedele raha teenida. Vaja on ju soojamaareise, viimase peal moehilpusid ja kosmeetikat, esinduslikku korterit ja mööblit, naist väärivaid kingitusi igaks tähtpäevaks jne jne. Mees on mehelik, aga kui kauaks? Kurb on teda vaadata, kui ta roosasid püksikuid nöörile kuivama riputab ja käpuli maas põrandaid peseb, samal ajal kui kallis abikaasa sõbrannadega kohvikus istub, sest ta on väsinud kodusest rutiinist, lastega olemisest ning vajab vaheldust. Kui see meheraas siis oma õigust püüab selgitada, on suured draamad, etteheited ja näägutamised kohe platsis.

Tõepoolest, ei tahaks ühte sugupoolt rohkem süüdistada kui teist, eks meestel on ka oma vead (paljuräägitud agressiivsus jms), kuid meie noorikud on tõesti rohkem oma negatiivsete omadustega silma jäänud. Vahel tundub, et mingit armastust polegi, vaid ainult mugavus, raha ja omakasu.