Miks paganama pärast pean mina pühendama nii palju vaba aega võõraste laste kasvatamiseks samal ajal, kui õige isa ise elab jõudeelu? Miks paganama pärast ei võta isa neid lapsi mõneks nädalaks või nädalavahetuseks enese juurde elama? Jutt on küll kõik selline, et kuidas nii väga lapsi armastab, kuid seda võiks siis ka välja näidata. Kõige selle juures on laste arust veel igati tore issi ka, ainult, et mina olen see kes peab nende lastega klotsidest maju ehitama ja kombeid õpetama. Viimast, kombeid õpetada, ei julge eriti enam tehagi, sest ükskord ütles 7aastane mulle: “Ole vait.”
Süütult küll, aga lambi pani põlema.

Põhimõtteliselt sain aru, et minu poolt vaev ja kannatus ning tulevikus riisub isa ikkagi õige koore, sest veri on paksem kui vesi. Ja loomulikult on oma osa ka naisel, kes ei julge või ei taha lapsi õige isa juurde lasta. Mingid mõttetud võimumängud, mille kaaskannatajaks on kõik teised ümberringi. Ma oleks nii õnnelik, kui lapsed veedaks nädalavahetused õige isaga, siis saaks nad aru ka sellest, et õige isa ei suuda samuti kogu aeg lõbus olla ning kõike neile lubada.

Praegu olen nii tühi, et ma tõsimeeli tahan suhte lõpetada, kuna tunnen end ära kasutatuna. Mine koju, tegele lastega, keegi tänulik pole.