Pelglik üksikema: kas kuulata uue meestuttava sõpru või enda südant?

Olen paar aastat olnud üksikema. Läksin mehest lahku tema liiderlikuse ja teiste naiste vastu huvi näitamise tõttu. Pidevad petmised, valed jne. Siiani pole kedagi uut mul tekkinud ega olnud ning pole ka sellist soovi olnud. Olen õnnelik ja rahul oma eluga.

Hiljuti sattus mu ellu üks mees, meie ühiste sõprade kaudu saime tuttavaks. Tekkis koheselt vastastikune sümpaatia. Oleme suhelnud ning ka koos aega veetnud. Väga tore ja super hea iseloomuga meesterahvas. Nüüdseks on nii, et ma ei saa teda oma peast välja. Me ei suhtle igapäevaselt ning mina olen pigem see passiivne pool. Tema aeg-ajalt ikka kirjutab ja äratab huvi kohtumise suhtes.

Ma ei tea, mida teha, samas ma tahan temaga edasi suhelda ning temaga kohtuda. Kuid üks tema tuttav ütles mulle lause, mis mind temast eemale peletab ja nüüd väldin teda, aga oma peast ma teda välja ei saa. Nimelt teadis ta öelda, et tegu on mehega kes ei otsi endale stabiilset suhet ja elu on näidanud et naised tema elus tulevad ja lähevad. Ma ei tea, mida teha, kas lõpetada suhtlemine temaga ning eemalduda seltskonnast seniks kuni ma ta unustan... Või mitte uskuda tema tuttava sõnu ning anda võimalus eelkõige iseendale?
Sooviks vähe nõu või julgustust, et selles osas midagi peale hakata...