Perekond — naise eralõbu
Mehega voodisse minnes arvestab naine alati rasedaksjäämise võimalusega. Mehel puudub selles valdkonnas igasugune vastutus, sest tema rasedaks ei jää ning ta ei saa ka kuidagi kontrollida, kas tema on lapseootuse põhjustaja. Selles asjas on tal ainult naise sõna või siis äärmuslikul juhul DNA-testi tulemused, mida on aga võimalik saada ikka alles post factum ehk siis pärast lapse sündi.
Seetõttu on mees lapsesaamisprotsessis täiesti sekundaarne isik. Laps kasvab naises ja sünnib naisest, seega vastutab naine uue elu eest täiel määral ja tegelikult ainuisikuliselt. Kui mees pakub oma tuge tema üleskasvatamisel ja soovib ennast selle paremaks teostamiseks siduda ka abieluliste sidemetega, siis on muidugi tore. Aga kui mitte, siis on naine see, kes lapsed üles kasvatab.
Vastutust kannab naine ka siis, kui kooselu on vormistatud abieluks. Sest seadused on üks asi, reaalne elu aga teine. Tõsiasi on see, et mees võib igal hetkel vabatahtlikult võetud vastutusest loobuda ja minema kõndida. Ta võib ka mitte minema kõndida, aga ikkagi mitte vastutada. Selliste olukordade iseloomustamiseks sobib kultusfilmist pärit sentents, et naine peab toitma mehe ja seitse last.
Ja toidabki. Naine toidab ja katab oma lapsed nii heal kui ka halval ajal, nii mehega kui ka ilma temata. Heal ajal võib ta ju rõõmustada mehe toe ja seltsi üle, halval ajal aga lepib ta selle puudumisega, teades, et mehe meel ongi muutlik ning sellele ei saa panuseid teha. Ta teab, et tema on perekonna looja, ning kui isa „ära kukub“, jääb tema ikka vastutama ilmale kantud elude eest.
Jutud sellest, et mehed on tugevam pool, on välja mõeldud nõrkade meesisendite lohutamiseks-turgutamiseks ning alaväärsustunde leevendamiseks. Mees ei saa elada täies teadmises, et temast ei sõltu eriti midagi või sõltub väga vähe. Seetõttu on headel aegadel kasulik lasta teda elada pettekujutelmades, aga naise kohus on asjade tegelikku seisu mitte silmist lasta.
Targad naised toidavad meeste enesehinnangut teadlikult. Nad ei ütle talle, et tegelikult ei saa ta kindel olla, kas peres kasvavad lapsed ikka on tema omad. Nad ei räägi mehele sellest, et neil on teine pangakonto, kuhu nad paigutavad oma säästud. Nad jätavad enese teada plaani B halbadeks aegadeks ehk siis juhuks, kui perekond peaks lagunema.
Aga selline plaan peab naisel alati olemas olema. Ainult rumalad loodavad mehe peale ning eriti rumalad seavad ennast mehest majanduslikku sõltuvusse. Kohutavalt rumalad lasevad tekkida koguni emotsionaalsel sõltuvusel ning lasevad valvsusel uinuda naisteajakirjades jutlustatava ühisvastutuse mõjul.
On küsitav, kelle huvides on õigupoolest teadlik valede levitamine perekonna olemuse kohta. Naise jaoks on kindlasti kasulikum tegelikule asjaseisu algusest peale endale teadvustada ning arvestada oma vastutusega sellest päevast peale, mil ta oma laste isale esimest korda sügavalt silma vaatas.
Eeldatavasti on ühisvastutuse vale kasulik eelkõige riigile, sest kui kõik naised teadvustaksid oma vastutust tõeliselt ja täiel määral, jääksid paljudki sünnid lihtsalt olemata. Kardetavasti katkestaksid naised rasedusi hulga rohkem kui praegu, sest lööksid kartma selle rolli ees, mis neile on määratud. Nõnda võiks rahvas peagi välja surra ning enne seda tabaks riiki karjuv töökäte puudus.
Parim ja elujõulisim osa naistest on aga oma tegelikku jõudu alati tunnetanud. Need naised teavad, mida nad väärt on, ning toimivad sellele vastavalt. Nad mõtlevad alati ette ega lase ennast segadusse viia ühiskondlikult levitatavatest müütidest, millesse uskumine võib valusalt kätte maksta. Tõeline naine teab, et tema on see, kes valib ja otsustab — ja vastutab oma valikute ja otsuste eest.
