Pereteraapia teadlane: kui suhtes möllavad tormid ja tekivad tülid, on kõik korras!
„Ma lihtsalt oletasin, et kui sa oled juba kord abielus, siis teavad mõlemad, et te olete nüüd partnerid ning sa võid lõdvestuda ja võtta suhet enesestmõistetavana,“ räägib Jeremy Harrietile. „Sa võib keskenduda suuremale pildile. Sa tead, et ma armastan sind. Me pole teineteise vastu halvad. Ma pole olnud truudusetu ega midagi taolist. Kas sa suudaksid leppida vähem romantiliste, vähem ninnu-nännu aegadega?“ Harriet istub toolil sirge seljaga ja teatab: „Ei, Jeremy, ei suuda. Enam mitte.“
„Noh, see on küll lihtsalt väga ebaküps,“ vastab Jeremy.
Mingis mõttes on tal õigus. Heas suhtes, milles tunneme end põhiliselt turvaliselt, suudame ise täita lüngad, mis jäävad partneri ajutisest emotsionaalsest puudumisest. Saame asendada tühimikud positiivsete tunnetega eelmistest kokkupõrgetest ning leppida sellega, et partneri tähelepanematusel võivad olla igati mõistlikud põhjused. Seda kõike aga ainult mõnda aega ning ainult juhul, kui teame, et saame vajaduse korral ühenduse jälle taastada.
Armastamine on protsess, mis liigub pidevalt harmooniast ebakõlasse, vastastikusest häälestatusest ja tundlikkusest häälestamatusse ja tundetusse — ja jälle tagasi. Aga selleks et mõista, mis juhtub, tuleb meil suunata pilk neile protsessidele ning need osadeks lahti võtta. Meenutage Seurat’ maali: kui läheme väga lähedale, saame aru, et ulatuslikud stseenid on komponeeritud tuhandetest ja tuhandetest punktikestest. Teadlased teevad seda sama armastussuhetega. Selleks jagatakse stoppkaadriteks videod armastajate vestlustest või vaidlustest ja beebide mängust vanematega. Nõnda avastatakse, kuidas sideme ja sideme katkemise mikrohetked ja mikrotegevused kujundavad, ilma et me seda endale teadvustaksime, armastust paremuse ja halvemuse suunas.
Armastussuhe ei ole kunagi staatiline; tal on oma tõusud ja mõõnad. Kui soovime, et armastus kestaks, tuleb seda tõsiasja taibata ja harjuda pöörama tähelepanu emotsionaalse seotuse tasemel ja seda seotust kohandama.
Täpsemalt öeldes näeb armastus välja järgmiselt: vaatan sinu poole pärani silmadega, püüan tabada sinu pilku ja sina püüad kinni minu näoilme, sinu silmad lähevad pärani ja sa võtad mu käe. Teine võimalus on see, et sa ignoreerid minu soovi saada sinu tähelepanu, sa räägid jätkuvalt oma mõtetest ja pöörad selja. Järgmise sammuga saavutame sünkroonsuse ja taastame sideme. Sa tuled tagasi, kummardud ettepoole ja puudutad mu kätt; seekord tabad mu vihje ära ja pöördud minu suunas, naeratad ja küsid, kuidas ma end tunnen. See põgus, kiirelt mööduv sideme parandamise hetk toob endaga kaasa positiivsete emotsioonide tulva. Kohtumishetked on vastastikku meeldivad. (Mõtlen alati, et kui peatuksime ja valaksime sel hetkel sõnadesse oma kõige sügavamad mõtted, ütleksime midagi sellist: „Oh, siin sa oledki“ või isegi „Oo, siin me koos olemegi“.)
Tähtis on rõhutada, et ebakõla ei ole märk armastava pühendumuse puudumisest. Ebakõla on vältimatu ja normaalne; õigupoolest on see jahmatavalt tavapärane. Ed Tronick Harvardi meditsiinikoolist on jälginud ja seiranud süvenenult pikki aastaid ema ja lapse vahelisi suhtlusi ning on avastanud, et isegi vastastikku õnnelikult seotud emad ja imikud ei pane teineteise signaale tervelt 70%-l juhtudest tähele. Ka täiskasvanud ei pane teineteise signaale enamiku ajast tähele! Me kõik saadame välja ebaselgeid signaale ja loeme teiste vihjeid valesti. Oleme hajevil, liigutame äkitselt oma emotsionaalse intensiivsuse teraviku mujale ja jätame partneri maha või siis koormame teineteist liiga paljude signaalide ja sõnumitega. Ainult filmides järgneb ühele asjakohasele pilgule etteennustatavalt teine ning üks põgus puudutus kutsub esile teise poole viimistletult ajastatud žesti. Oleme sügaval eksiteel, kui usume, et armastus tähendab alalist kooskõlas olekut.
Loeb see, kui oskame lühikesi ebakõlahetki parandada ja saavutada uuesti harmoonia. Seotus on uuenemise igavene protsess. Suhte stabiilsus ei sõltu suurte lõhede täitmisest, vaid pisikeste pragude pidevast parandamisest. John Gottman Washingtoni ülikoolist ütleb, et, tõepoolest, meisterlikke paare, nagu ta nimetab edukaid paare, eristab teistest suutlikkus parandada igapäevaseid ühenduse katkemisi, mitte niivõrd suutlikkus tülisid vältida.
