Petetud naine: mina küll ei leia, et ma peaksin oma eksabikaasale kunagi andestama
Lugesin Naisteka hiljutist artiklit asjadest, mida ei tohi lahutatud naistele öelda. Olen ise lahutatud naine, nüüd küll juba uues kooselus. Kõik artiklis toodud punktid tulid mulle tuttavad ette ja meenutasid valusalt, kui palju võivad inimesed — just sõbrad ja tuttavad — oma sõnadega sellises seisus naisele (ja samamoodi ilmselt ka petetud mehele) haiget teha, kuigi nad tegelikult seda teha ei taha. Ma imestan, kui elavalt mulle minu lahutusjärgne periood meenus, kuigi sellest on juba üle kümne aasta möödas…
Räägin siis oma loo. Abielludes olin kõigest 19-aastane, mees minust kaheksa aastat vanem. Aasta pärast abiellumist sündis meie esimene laps. Viis aastat hiljem sündisid väikese vahega veel kaks last. Meie suhe hakkas muutuma pärast teise lapse sündi. Mees ei tundunud enam nii hooliv kui enne, aga panin selle rutiini ja stressi arvele. Kui kõige väiksem laps oli just kaheaastaseks saanud, sain ma perekonnatuttavalt teada, et mu mehel on kõrvalsuhe — see inimene ei suutnud seda teadmist endale hoida, kui oli kogemata mu meest ja ta armukest koos võõras linnas kohvikulaua taga miilustamas näinud (nemad teda ei näinud). Mu maailm varises kokku. Võtsin loomulikult kohe mehe ette. Pärast pikka salgamist tunnistas mees lõpuks kõik üles. Tal oli tõesti armuke ja mis kõige õudsem — see naine oli minu üsna hea tuttav, me olime mitmeid kordi peredega koos aiapidusid teinud ja eelmisel aastal pidasime isegi jaanipäeva koos. Ehk siis see naine oli ise ka abielus ja nad täiesti julmalt petsid oma kaasasid. Selleks ajaks, kui mina kõigest teada sain, oli nende suhe juba vähemalt pool aastat kestnud ja see naine oli juba jõudnud oma mehest lahku minna. Ei tea, võib-olla tegi ka minu mees juba uue elu plaane, aga seda ei tunnistanud ta kunagi… Igatahes mina viisin kohe asja lahutuseni. Need mõned kuud enne ja mõned kuud pärast lahutust olid hirmsaimad mu elus.
Pärast lahutust ütlesid mulle mitu inimest, et ma peaksin oma mehele südames andestama, et saaksin ise sellest vabaks ja mu südamesse tekiks ruumi uue õnne jaoks. Nüüd ma küsingi: miks ma peaksin oma mehele kunagi andestama, et ta mulle nii tegi? Ja kuidas see üldse võimalik peaks olema? Saime koos kolm last ja siis ta lihtsalt lõi oma perekonnale noa selga — ja mille pärast? Lihtsalt sellepärast, et tundus tore kellegi teisega magada… Sest tegelikult ma ei usu, et need tunded neil väga tugevad olid, muidu oleksid nad ju praegu ka koos, aga nad ei ole — minu andmetel lõppes nende suhe juba enne meie ametlikku abielulahutust. Kuidas saab üldse keegi öelda, et me peame andestama, muidu me ei saagi õnnelikuks? Kas naine, kes on juba nii kaua kannatanud, ongi määratud kannatama jääma? Mina igatahes keeldun sellest ja võin käsi südamel öelda, et olen taas õnnelik — vaatamata sellele, et ma enda eksabikaasale kunagi ei andestanud.
