Mõtle, kui selguks, et kõik, mida sa seni oled õppinud, on võlts: inimene, kellesse armusid, erakond, keda valisid, erakonnajuht, keda sa usaldasid, osutub hämajaks ja pesuehtsaks demagoogiks − kõik on välja mõeldud. Kas see poleks kohutav mõte?! Õnneks see pole nii. Kõik ei ole vale, kuid tuleb osata läbi näha, kui see nii on. Ilmselt oled oma elus juba nii mõndagi läbi elanud. Tõenäoliselt sel põhjusel, et sa ei olnud piisavalt skeptiline või uudishimulik.

Kujuta ette, et alates tänasest pannakse sind iga päev silmitsi umbes 20 valega. Selleks võib olla järgmine reklaamfilm, järgmine kutse, järgmine jutuajamine kolleegiga. Või elukaaslasega. Inimene on mugav olevus, nii mugav, et lihtsam on valedega kaasa minna, kui neid paljastada. Meie aju on üldistamiste peale üles ehitatud. Nagu ma juba eespool kirjutasin, üldistame me alateadlikult kogu aeg, sest ilma võimeta eristada ja lihtsustada ei suudaks me funktsioneerida. Seetõttu on mugav aeg-ajalt uskuda mõnda väidet ilma seda kontrollimata, kuid kui seda liiga tihti teha, siis võib see ohtlikuks muutuda.

Kas poleks tore osata asju ilma erilise pingutuseta läbi näha? Seda ma arvasingi. Sellest see postitus räägibki: kuidas õppida tuvastama loogikavigu, retoorilisi lõkse või petiseid. Minu arvates on just oskus teisi läbi näha üks retoorika tähtsamaid komponente. Ent ka iseennast peab suutma kriitiliselt hinnata, veendumaks, ega omaenda seisukohad ole eneselegi teadmatult õelad või argumentatsioon puudulik. Niimoodi võib koguni jõuda avastuseni, et sul polnudki õigus. Sellisel juhul võib kriitiline meelestatus aidata puuduseid kõrvaldada või oma seisukohti muuta.

Absoluutset tõde pole olemas, on ainult selle versioonid. Kõik on suhteline. Ent kui rääkija moonutab või varjab informatsiooni, siis on oluline, et võimalikult paljud − veel parem, kui kõik − omaksid võimet kriitiliselt mõelda. Seda peaks koolides õpetatama. Teatavasti sisaldab õppekava natuke „allikakriitikat”, kuid sellest ei piisa. Andreas Anundi ja C. J. Åkerbergi raamatus „Skeptikerskolan” defineeritakse skeptikut kui tagasihoidlikku inimest: selline, kes teistest sagedamini tunnistab oma eksimusi. Skeptik on rahul, et suudab oma seisukohti ümber hinnata ja andestab endale aeg-ajalt eksimisi. Kas sina lubad endale eksimist? Või omad juba ammust ajast ikka neidsamu muutumatuid väärtushinnanguid? Kui nii mõnedki klammerduvad oma vaadete külge, olenemata maailmas valitsevatest väärtushinnangutest, siis skeptik oskab näha vanade „tõdede” kõrvaleheitmises kasu.

Tegelikult on kõige uskumine isegi ohtlik. Kui kogu saadaolev informatsioon ilma igasuguse kriitikata endasse imeda, siis on raske omandada uudseid seisukohti, mis on vastuolus nende tõsiasjadega, mida inimene pimesi jaatab. Et skeptikuks saada, 1) ei tohi isiklikke veendumusi samastada üldtuntud faktide või tõega ehk elementaarne tõe relatiivsus on väga tähtis ja 2) tuleb meeles pidada, et isegi siis, kui miski on tõene sinu jaoks, ei tohi seda võtta kui absoluutset tõde.

Skeptiline peab olema mitte ainult iseenda, vaid ka teiste suhtes. Oled kindlasti aeg-ajalt leidnud end arusaamatutel põhjustel ebameeldivast olukorrast. Näiteks miks õnnestub mõnel telefonimüüjal terve minuti sinuga liinil püsida, kuigi tahtsid kohe alguses toru hargile panna? Või kuidas suutis ülemus oma „kavatsust” niimoodi sõnastada, et see päädis sellega, et istud ja teed ületunde, sest sulle anti justkui „võimalus”? Kas poleks imeline, kui oskaks läbi näha kõiki nööritõmbajaid ja hurmureid ning osutada näpuga sellele, mille tulemusena satud nende manipuleerivasse haardesse? Et sind ei hakataks pidama kõike eitavaks kahtlejaks, tähistagem mõiste „skeptik” ümber ilusama sõnaga „uudishimulik”. Uudishimulikkusel on positiivsem varjund (niivõrd, kuivõrd sa ei kaldu äärmustesse, kuni saad kõrvetada). Leia üles oma tasakaal, kuid ennekõike leia üles retoorilised lõksud.

Alusta iseendast!

On sul mõni arvamus või seisukoht, millesse teised suhtuvad kriitiliselt? Kirjuta see üles. Siis on kergem sellest eemalduda, sest kui tahad saada täisvereliseks skeptikuks, pead oskama oma seisukohti distantsilt vaadata. Omaenda isikuga seotud seisukohti on raskem muuta ning oma väärtushinnanguid ja mõtteid kriitiliselt hinnata. Näiteks on see keerulisem inimesele, kes väidab, et ta on sotsiaaldemokraat, kui sellele, kes ütleb, et ta valib sotsiaaldemokraate. Kui tahad endale väljakutset esitada, siis mõtle mõnele arvamusele, mis sul iseendaga seoses on. Ära karda, vaadete kriitiline analüüs võib viia ka selleni, et sinu veendumus süveneb veelgi. Kui aga juhtubki vastupidine, siis seegi pole ju paha: kui selgub, et see, millesse uskusid, seisab savijalgadel, siis ongi ju targem meelt muuta.

Järgmise sammuna vaatle, millel sinu seisukoht põhineb. Küsi endalt: „Kuidas ma seda tean?”, „Kuidas ma seda teada sain?”, „Kuidas teised seda teavad?” Hoopis vastupidine oleks öelda: „Ma tean, et ma tean.” Mõned ärrituvad teiste arvamuste peale, sest nad võtavad omaenda seisukohti kui dogmasid. Nad on oma veendumuses hullumiseni põhimõttelised. Kuidas sina käitud? Käesolevas peatükis tahan sulle õpetada läbi nägema mitte ainult teisi, vaid ka oskust hinnata omaenda veendumusi ja tervitama seda, kui teised seda teevad.