Pihtimus: hooliva mehe kaisust petise juurde... kuidas ma nii rumal olin!?

Mõtlesin, et olen kellegi normaalse enda jaoks leidnud, ja hakkab minema paremini. Aga ei — mured on ainult suurenenud, seoses sellega. On raskem rahaliselt, emotsionaalselt, vaimselt, füüsiliselt, igas mõttes. Kui ta toob mingeid lolle vabandusi, siis see ei aita absoluutselt. Või et ta nagu reaalselt vääribki mingit tasu et mind “aitas”, kuigi tegelt on kõik ainult allamäge viinud, igas mõttes.

Ma ei mäleta, et mul kunagi oleks nii palju probleeme olnud. Isegi ei tea, kuidas alustada, et neid kirjeldada. Nii et kui see isik arvab nagu vääriks mingit preemiat selle eest et nö aitab kasvatada võõraid lapsi. Siis ei, seda kohe kindlasti mitte. Ja saan üksi ka palju paremini hakkama. Isegi nüüd, kui kannan tema last…

Tema nägemus raha teenimisest on petturlus. Igakülgne, ja see on ju karistatav lõpuks ! Siiralt loodan, et ta maksab veel kallilt selle eest, mis mulle ja paljudele teistele inimestele on teinud. Muidu soovin vaid oma eluga edasi minna ja et tema kaoks sealt igaveseks. Sõna otseses mõttes vihkan teda, iga pilk ja sõna tekitavad vastikust. Ta on inimene, kes mind igatepidi petnud ja lolliks teinud/pidanud.

Oleks ma vaid jäänud oma kahe lapse isa juurde… Mul oli temaga tegelikult hea elu! Ei pidanud muretsema raha pärast, ega ka eriti millegi muu.Mul oli kõik olemas ja ei osanud seda hinnata, lihtsalt mängisin maha. Reaalselt keegi hoolis minust ja tegi endast oleneva, et mind õnnelikuks muuta. Ja ma lihtsalt sülitasin talle näkku ja kõndisin minema. Annaksin absoluutselt kõik, et seda muuta. Et saaksin jälle oma vana turvalise, ilusa elu tagasi, mitte ei peaks elama seda monstrumit siin. Aga jõudu napib, samas tean, et ainus asi, mida hetkel võimalik teha, on tegutseda ja õiges suunas. Nii igal juhul enam ei saa! Kõik peab muutuma paremaks, see inimene peab mu elust kaduma ja pean suutma ise hakkama saada, maksku mis maksab. Ma ei kavatse enam rohkem grammigi kaotada. Ainult võita siin elus!