Näide ka, et asi liiga "kuiv" ei tunduks... Mul oli tööl väga raske päev ja mees oli sellega kursis. Tema ise tööl ei käi praegu. Õhtul olime koos trennis ja proovisime uut harjutust. Tema oli sellega eelnevalt tutvunud, minu jaoks oli see tume maa. Küsisin talt, kuidas ma x liigutust tegema peaks ja tema vastus oli: "Rohkem ma sinuga trenni ei tee." Kogu lugu. Kõndis minema ja pole eelmisest nädalast minuga rääkinud ka mitte. Mina muidugi solvunud, esiteks, et minuga üleüldse niimoodi räägiti ja teiseks, et inimene ei sutnud mulle ka stressirohke päeva õhtul toeks ja rõõmuks olla, vaid pidi nähvama.

Tegelik probleem on minu arust aga selles, et selle vaikse terrori põhjal olen ma hakanud mõtlema, et mina tegin midagi valesti ja mina olen süüdi. Lapsi meil pole, abielus oleme olnud alles aasta. Vanusevahe ca 10 aastat (mees vanem). Mõistusega võttes ma tean, et ma ei teinud midagi valesti, aga süda valutab ja tahaks asja siluda ja parandada. Aga kuidas, kui teine pool isegi ei vasta, kuula, vaata mu poolegi? Ehk siis, küsimus: "Kuidas toimiks sina?"

Allikas: Naisteka foorum