Pihtimus: kui mees puhkab, olen mina tööl ja kui ma puhkan, on tema tööl...

Viimased 3-4 aastat on mu elukaaslasel olnud sellised töökohad, kus tuleb olla tööl just öösiti või nädalavahetustel, sest siis teenistus parem jne.
Mina töötan E-R, 8-17, puhkus alati suvel. Mees reguleerib ise, ta on FIE. Tema töötab öösel, tuleb hommikuks, siis kui mina hakkan ärkama, mina tööle, tema jääb koju magama, tulen töölt, temal on õhusöök tehtud, sööme ja siis jään mina koju, tema läheb tööle. Nädalavahetustel või ka puhkuse ajal olen mina küll päeviti kodus, aga siis tema magab, ärkab pärast lõunat ja õhtuks-ööseks jälle tööle. FIE-l on maksud maksta.

Aga ühist vaba aja veetmist enam ei ole olnud juba peaaegu kaks aastat. Ta on heasüdamlik ja leebe mees ja mina enda tahtmist peale suruma ei hakka, aga koos elamise mõte hakkab ära kaduma, kui ma peaaegu ei näegi teda, ei saagi temaga rääkida ega koos välja minna. Ega me enam väga noored polegi, lapsed suured ja elavad välismaal. Kuidas teistes peredes on selline elukorraldus suhteid mõjutanud?