Pihtimus: mehega kokku kolimine oli meie suhte suurim proovikivi
Suuremate tülide vältimiseks leppisime juba eos kõiges rahasse ja majapidamistöödesse puutuvad kokku. Arvasime, et neist võiks saada koos elava paari suurimad tüliallikad ja pääsesimegi libedalt — rahaasjad sujusid, mõlemad koristasid enda järelt ja keegi ei nurisenud. Nurin tuli hoopis sealt, kust me kumbki seda oodata ei osanud…
Tagantjärele mõeldes ajab lausa naerma, kui kõike meenutama hakkan. Kõik kiskus viltu juba üle läve astudes ja me jagelesime nagu paarikesed romantilistes komöödiates. Esiteks kiitis Siim suurt lükandustega kappi esikus — sinna mahtuvat ilusti ära kogu tema lumelauavarustus. “No ei,” ütlesin, “sa kasutad seda vaid talvel, niisiis olgu see siin ka ainult talvel,” pakkusin talle. Nimelt on ta vanematel suur maja garaažiga, kus ta vabalt neid hoida saaks. Pealegi — meie uues korteris polnud just palju panipaiku ja vajasime iga sentimeetrit jalanõude, triikimislaua, tolmuimeja ja muu kraami jaoks, mis tarvis jalust ära panna.
"See ei sobi ju siia, pime oled või?"
Järgmine jagelus ootas meid elutoas. Näitasin Siimule nurka, kuhu sobiks hästi arvutilaud panna — temal oli küll sülearvuti, kuid minul veel vanem lauaarvuti. “See võtab nii palju ruumi ära ja täpselt akna eest ka veel… ” ajas ta nina kirtsu, “ostame sulle parem läpaka.” Või nii… Muretsesime just korteri ja nüüd läheb arvuti ostmiseks? Jõudsime lõpuks siiski kompromissini ja mu arvutilaud leidis koha seina, mitte akna ääres.
Kui arvate, et me köögistki niisama eemale saime, siis eksite. Esiteks ei suutnud me koos külmkappigi valida. Tema tahtis valget, mina tumedat, mis tööpinnaga sobiks. Järgmisel hetkel jalutasin ma kööki, kus Siim hoolega oma 26 aasta jooksul kogutud kruuse ja klaase köögikappi sättis. Mina aga ei salli sellist asja, kui kahel inimesel on 30 kruusi ja ütlesin talle kohe ära, et ta võib kappi jätta mõned oma lemmikud, kuid igapäevaseks kasutuseks ja külaliste tarbeks tuleks osta ikka komplekt omavahel sobivaid klaase-kruuse-tasse. Ega tema mindki köögis rahule jätnud. “Minu meelest pole meil mikrolaineahju vaja,” ütles Siim. Niisiis, me ei muretsenudki endale mikrolaineahju — tõsi, tavalise ahjuga saab küll kenasti hakkama, kuid vahel kiire näljaga tunnen mikrost siiani puudust.
"Kuhu sa selle veel panna mõtled?"
Nagu päris mitmete paaridega, toimusid ka meie suurimad tülid magamistoas:
“Meil pole mõlemal öökappi tarvis!”
“On küll, nii sobib.”
“Mida sa hoiad seal?”
“Kella näiteks!”
“Kell on seinal ju.
“Misasja, me ei pane magamistoa seinale suurt kella, siia tuleb pilt ju!”
“Mis pilt?”
“Ma ei tea veel…”
Tundub, et oleme jõudnud otsaga vannituppa. Esiteks oli mul Siimu meelest liiga palju topse-pudeleid-potsikuid, teiseks ei olnud minu meelest kena, kui ta oma raseerimisvahendid kraanikausiservale jättis. Jah, ta oli harjunud neid seal hoidma, kuid oli aeg ümber harjuda. Kui ma meile dušikardina ostsin, küsis Siim mokaotsast, kas poes nõmedamat ei olnud ja kui Siim vannituppa vaiba muretses, küsisin ma, kas ta reaalselt tunneb kedagi, kes vanni ette karvase vaiba paneks. Teate küll, sellise loomanahka meenutava, mis niiskena mõnusalt haisema hakkab.
Lõputud jagelused ja kompromissid
Oeh, neid tülisid oli veel mitmeid. Üks tahtis kassi, teine mitte ühtegi karvast "elukat", üks tahtis puidust söögilauda, teine ütles, et klaasist on palju stiilsem... Vaid kardinate ja voodilinade valimisest sai minu isiklik pärusmaa. Need on absoluutselt ainsad asjad, millega ükski mees vist kunagi ise tegeleda ei taha.
Korteri sisustamine oli meie jaoks tõeline tülide maraton. Pidevad nääklemised, vingumised ja varjatud vihjed teise “olematu maitse” suhtes. Kõik muu oli suurepärane, kuid ahh — see asjade valimine, paigutamine… Mingil hetkel häirisid mind KÕIK tema asjad, teisel hetkel võttis ta kõige kallal, mis mina tegin. Nüüd on see möödas ja elame ilusas harmoonias, kuid meenutamine toob endiselt kananaha ihule. Mu loo moraal on vist, et enne kokku kolimist tuleb väga põhjalikult kõik omavahel läbi rääkida. VÄGA põhjalikult!
