Pihtimus: mida teha? Mees mind endale ei taha, aga teistele ka ei anna...

Mure siis selline, et elan juba kaks aastat koos mehega, kellega on tore, aga voodielu on null. Esimene kuu aega oli nagu jänes ratsi seljas, kuni 3 korda päevas. Kuu möödudes kaotas ta töö ja muutus ka meie voodielu automaatselt. Ta oli pikka aega töötuna, kuid nüüd on ta taas tööl, varsti aasta ja olukord pole muutunud.

Mul on tunne et elan koos hea sõbraga, kuid segadusse ajab see, et ta teeb musi tihti, mööda minnes võtab käega küljest kinni ja surub musi otsaette. Lisaks räägib, et ma olen talle kallis. Seksimine toimus keskmiselt korra kahe kuu jooksul. Septembrist siiani on seda juhtunud vaid paar korda. Miks ma ise ei algata? Peale poolt aastat väsid sellest ära, kui avastad, et ainuke kes tahab ja alustab, oled sina, ja kui ma teen ettepanekuid muudeks situatsioonideks ja poosideks, siis üldiselt kuulsin vastuseid, nagu tal selg jääb kangeks, ta on väsinud, kiire jne. Alati kaks varianti, kas mina peal, või minu käsi, mille ta oma kubeme peale paneb kui see erekteerunud on.

Ma olen kurb, sest mul on tunne et minu füüsilist osa ei taheta.

Oleme temaga sellest ka palju rääkinud. Väidetavalt ta armastab mind ja ei tea miks see nii on, ta põhilinevastus tundemaailma asjadele on närviliselt ja vihaselt plärtsatatud “ma ei tea ja ära topi mulle sõnu suhu”.

Olin pikalt veendunud, et ta on kas gei, impotent, või tal on teine naine… või masturbeerib palju.
Mina pesen ta pesu, olen ta Facebooki ja arvuti ajaloo tema teadmisega läbi nuhkinud (st talle seda öelnud, et ma olen seda teinud, sest ma olen ka tihti olnud meeleheitel). Mees meeldib mulle, mehelik, tore, ajab mind naerma palju. Kuid õhtu saabudes… oeh.

Ma ei saa aru, ta arvuti on puhas pornost, mida ma isegi enda kohta ei saa väita. Tean 97 protsendi ulatuses, mis ta teeb, kus ta on.

Ma ei usu, et ta petab mind või liialt masturbeerib. Gei olemist ma ei saa välistada, aga kui aus olla, siis on mul olnud paar geisõpra ja ma ei taha uskuda. Ma olen pakkunud ka variandi välja, et ma otsiksin siis rahuldust oma vajadustele mujalt, et elame koos sõpradena. Ta läheb lausa marru selle idee peale, sest mina olevat talle kõige tähtsam. Kui küsin, miks siis sa ignoreerid mind, siis ta ohkab ja ütleb teaks ta isegi…

Mainin ära, et olen üritanud temaga lahku minna vähemalt 10 korda. Ta keeldub sellest totaalselt, ütleb et ma jonnin. Lisaks veel fakt, et ta elab sisuliselt minu majas. Ta lausa läheb närvi, teistele ei anna ja ise ka ei taha. Viimati ajas mu nii närvi, et pakkisin kõik asjad kokku. Ähvardasin ära minna ja maja müüki panna. Siis tõstavad ametivõimud ta välja. Kuid vaatan tõele näkku, see on minu kodu. Minu armas kodu!

Ja mul ei ole südant politseisse minna. Need mõtted tulevad pähe kui hakkan nägema, et miski ei muutu. Ja fakt on see, et ma olen sisimas väga-väga kurb ja õnnetu! Kaks aastat olen olnud kannatlik, nüüd olen väsinud olemast kannatlik, rääkimast rahulikult, üritamast lahendada seda probleemi. Nagu ma ütlesin, päeval on ta ideaalne mees. Tihti suudab panna mind unustama, et see teine osa mulle kohutavalt haiget teeb. Öösel… teda pole olemas. Ja mina nutan end magama.