Pihtimus: miks elukaaslane mind nii halvasti kohtleb?
1. Oleme marketis. Vaatan siia-sinna ja kaotan elukaaslase silmist. Telefon on hääletu peal ja ei kuule, kui ta helistab. Kui ta mu lõpuks, 10 min hiljem leiab, on püha viha täis, et ma ära kadusin ja telefonile ka ei vasta. Seda on mõned korrad juhtunud. Pärast mossitab ja pool päeva kulub asja klaarimisele.
2. Oleme vabaõhuüritusel ja ma ütlen talle, et helistan oma sõbrannale, et äkki ta on kuskil siin üritusel. Kuna ma aga ei kuule selles summas hästi, ütlen, et ma lähen sinna bussi juurde, seal vaiksem. Lisan sammu, ei pane tähele, et ta püüab koos mu lapsega mul sabas püsida. Ühel hetkel krabab mind käest ja küsib vihasel hääletoonil, kas ma olen peast pehme, et niimoodi eest ära jooksen. Läksime koju, sest tuju oli rikutud…
Äsja juhtunud asi… Olen väga halb ajast kinni pidaja (osade naiste probleem vist), kuigi püüan end parandada aga ikka juhtub, et tulen koju lubatust hiljem, näiteks tunnike või kaks. Käisin eile oma lapsel külas, jäime jutlema ja tulin 1,5 tundi hiljem. Elukaaslane püha viha täis, ma ütlesin, et jäin jutlema ja ära tee sellest nüüd stseeni. Vihastas veelgi rohkem. Magas diivanil ja järgmisel päeval ikka veel vihane. Läks kööki, ütlesin, tõin poja juurest purgiga kapsahautist, kui tahad süüa. Vihastas veelgi rohkem, kommenteeris päris vihasena, et see on rõve, kes sööb PURGIS toodud külma kapsast, kas see on mingi halb nali või? Parem, kui sa poleks toonudki. See söök, mis sa teed, on vastik (tavaliselt ta kiidab mu toitu). Osalt arvan, et oli vihane, et tal oli vaba päev ja ma olin tööl ja siis õhtul ka kodust ära ja ta ei saanud minuga koos olla. Samas tegin tänase päeva vabaks, et koos olla… Lõpuks sain ise ka vihaseks, ütlesin, keri põrgu… Nüüd vist läkski, jope selga ja tuhinal uksest välja… tagasi ei tea, millal nüüd tuleb.
Lisan veel, et mu elukaaslasel oli vägivaldne kasuisa, kui see kuidagi võib ta käitumist selgitada.
