Pihtimus: minu ja mehe vahele hiilis depressioon...

Oleme mehega koos olnud kolm aastat (mõlemad 20ndate keskel). Läbisaamine väga hea, tülisid ei ole ning suvel jõudis jutt lapse saamiseni (teemaalgatajaks mees). Kuna olin veidi alla aasta uuel töökohal töötanud, tahtsin oodata. Sai siis otsustatud, et hakkame detsembri alguses proovima.

Novembri keskel ütles mees, et tal on ikka tekkinud hirm, et kuidas rahadega välja tuleb jne ja et lükkaks lapse saamist edasi. Kuna ka endal oli kahtlusi, siis ei olnud sellele mõttele vastu.

Viimasel paaril kuul tundsin, et mees on kuidagi kauge (ka huvi magamistoas jäi tal väga minimaalseks). Ütlen kohe ära, et petmise võimalus pea olematu — viimastel kuudel on ta varasemast hoopis rohkem kodus, teeb tööasju just enam kodus, mitte ei otsi põhjuseid kauemaks tööle jääda jne. Lisaks küsisin seda hiljutise vestluse käigus otse tema käest). Kahe nädala eest võtsin lõpuks teema üles ning selgus, et talle ei paku juba mõnda aega mitte miski huvi ega naudingut ning ta ei tunne mitte midagi. Ei töö, ei hobide vastu. Kuna isegi korduvalt depressioonis olnud tundsin need märgid kohe ära. Nüüd sai ta ravimid peale ja loodab, et hakkab parem.

Minu probleem on aga selles, et tolle novembri vestluse käigus ütles ta, et ta kardab, et oma sellise olekuga rikub ta ka minu elu ära, mistõttu ta ei tahtnudki praegu last saada ja et me ei peaks enam võib-olla koos olema. Minu küsimusele, kas ta mind veel armastab, ta väga otsest vastust ei andnud. Ütlesin, et ma ei jäta teda ega ole nõus enne lahku minema, kui temal on parem hakanud ja mõtlemine depressiooni tekitatud “udust” selge.

See tähendab aga, et ma istun nüüd umbes jaanuari lõpuni justkui pommi otsas — ei tea, kas kogu elu lendab vastu taevast või mitte. Armastan teda endiselt väga ja tahaksin temaga kokku jääda. On keegi olnud taolises olukorras ja oskab aimata, kas on lootust, et kõik saab korda? Ja kuidas oleks kõige õigem käituda- ei taha pealetükkiv olla, aga samas ju igatsen teda?