Ma olen alati saanud inimestega hästi läbi, aga temaga, püüa, kuidas tahad, tema on vankumatu — ma ei kõlba millekski, ma ei oska midagi. Igal võimalikul moel halvustab ta mind oma pojale ja teeb nöökavaid märkuseid ja manipuleerib oma pojaga, et ta minuga võimalikult harva kohtuks. Poeg oma emaga riidu minna ei taha, sest nad siiski elavad koos.

Nüüd ma siis juurdlen, kas lõpetada see peaaegu kolm aastat kestnud ajaraiskamine üldse ära. Sest paremaks meie suhted võimaliku ämmaga ei lähe kunagi. Teisalt jälle — ma elan niikuinii üksi ja selline visiitsuhe sobib minu elustiiliga. Minu praegune elukoht aga kahele inimesele ei sobigi. Eks meeldib sellele mehelegi selline visiitsuhe, sest ta pole viimased 10 aastat üldse mingit pereelu elanudki.

Praegu ma veel siiski näen meil ühist tulevikku ja ühist kodu, aga kauaks? Ühised tegutsemised on muutunud pea olematuks, midagi koos planeerida pole mõtet — ema lihtsalt sõidab oma tahtmistega sisse ja paneb poja sundolukorda. Kui liiga vara ette teatada, siis leiutab selleks ajaks midagi välja. Mina temaga maid jagama ei hakka. Pole kraakleja tüüpi inimene. Kui heaga ei saa, hakkan halvast asjast eemale hoidma.

Kaalun ja juurdlen — kaotada pole mul tegelikult vist midagi. Minupoolsed tunded on hakanud jahtuma ja hing külmetab. Ma tunnen ennast nagu abielumehe armuke, vaid selle vahega et minu kallim ei ela koos naisega vaid emaga