Pihtimus: nüüd ma mõistan, miks inimesed oma kallimaid petavad...

Ma olen alati petmisesse suhtunud väga ühemõtteliselt — see on täielik reetmine. Pole kunagi aru saanud nendest, kes lihtsalt petavad ja õhtul lähevad koju oma kaasa juurde ning suudavad sealjuures teha head nägu.
Nüüd on elu ise vastanud mu küsimusele, et kuidas nii saab.

Ma pole küll otseselt petnud ja midagi pole toimunud. Ma tean, et see on sellest, et abikaasal pole aega minu jaoks, mind on jäetud unarusse ja nüüd on välja ilmunud keegi, kes selle koha täidaks. Ma ei lase sellel kunagi füüsiliselt juhtuda. Aga ma põlgan end, et kiusatus on suur.

Ma saan reaalselt aru, et see on kõik lihtsalt kirg ja tunne, mida pole kaua aega tundnud. Aga ma tahan, et see tunne ära läheks, ma ei taha tunda end mõtete ja mõne kirjavahetuse eest süüdi. Keegi psühholoog on öelnud, et abielu jooksul võivadki partnerid armuda mitu korda erinevatesse inimestesse. Tähtis on kiusatusele mitte järele anda. Et see ongi normaalne.

Kuidas sellest supist kiiremini välja tulla? Uppuda mõnda aega töösse?