Pihtimus: olen oma mehe kõrval vangis...
Ma ütlen siis välja: jah, mina näiteks teen näitemängu. Olen oma vanuse kohta (29) hea mehega ja algharidusega. Meestele toetuv naine, kellele peale vaadates arvatavasti ei paistagi välja, et ta oma pead vaevab mingite Cosmo sudokudega. Pigem ütleb välja, et miks peaks oma pead mingite Cosmo sudokudega vaevama, kuna need on nagunii üldiselt ainult kolme kirjutamata numbriga ja 99 võimalust meest rahuldada on palju põnevam.
Tegelikult tegin ma selle teema seetõttu, et kui leidub lugejate hulgas mehega naisi, uurimaks teie käest, mis täpsemalt orjaks olemise teile raskeks teeb. Muidugi, kui teeb. Võib-olla naudite mehe ori olemist ja tahategi meest oma elamises ümmardada. Lahkaks põhjalikumalt, mis siis tekitab kurbi emotsioone ja nukrust. Mis rikub tuju? Mis on need väiksed asjad?
Enda puhul: näiteks pärast tööd kodu poole liikudes tead, et seal ootab vihane ja mossis mees. Kõnnid talvel pimeduses, näed kortermajade tuledesäras aknaid. Tead, et nende akende taga on mehed ja naised, kes peksavad ja mõnikord isegi vägistavad üksteist. Akende taga on kaklevad mehed ja naised koos väärkoheldud lastega.
Lähed poodi, näed enda ümber vabasid inimesi. Tead, et nad lähevad üksi koju, ei saa mehelt peksa. Ise kõnnid 5 meetrit mehe järel ja tead, et kui oma korteriuksest sisse astud, on seal pahandus. Seal pole supp keedetud. Mitte keegi sind ei oota, kui supp pole valmis. Kui teel midagi juhtuks, ei hakkaks mitte keegi puudust tundma, kui kodu pole koristatud.
Seltskonnas, kus kõik on vabadena, seal tunnen ennast tegelikult sisemiselt ebamugavalt. Seltskonnas mõtlen, et ei tea, kas teised mõtlevad umbes selliseid mõtteid: „See naine on mingi mehe ori järelikult, et mingil põhjusel mehe nõusolekuta suud lahti ei tee ega kuskil, ka naisseltsi heategevusõhtul, üksi viibida ei tohi. Ei tea, mis tal viga võib olla?”
Õhtul voodisse pugedes paned pea padjale ja mõtled, et kõrval on meesterahva ihuliige. Ei tea, millist auku ta täna eelistab. Olen patja nutnud küll selle pärast. Kas teie olete?
Loen huvitavat artiklit või raamatut, tahaks selle üle kellegagi vestelda, mõtteid jagada. Jah, sõbrannad on olemas, kuid mees ei luba nendega kohtuda, kui seda saab teha vahetult, seetõttu peab olema teine inimene kohe käepärast võtta, kui saab salaja internetti kasutada. Kohe emotsiooni tekkides.
Kui linna peal näen seltskonda, kus on mehed, naised, lapsed iseseisvalt, siis keeran pilgu kõrvale. Ei taha selle peale mõelda. Mõelda teemal, kus on vaba inimene, üks elu ja oma huvisid armastav inimene, kellest sõbrad ja mõttekaaslased hoolivad rohkem kui enamik mehi ja naisi üksteisest, ja neil on oma armastuse väljendus: looming, leiutis, teadus, midagi iseenda väljamõeldut, mitte ühiskonnakommete automaatne järgimine. Selles on midagi ürgset ja inimlikku. Lisaks, sinu elu mõte ja saavutus koos teiste omaga jne on midagi, mis jääb igaveseks sinust siia maailma maha. Pole loomingut, pole ka sind. Sinu eksistents on suhteliselt tühine olnud. Läbi millegi olulise loomise aga eksisteerid kauemgi, kui on inimkonda.
On lugejate hulgas veel naisi, kes ilma kaaslaseta ja tunnevad ennast tegelikult selle tõttu halvasti? Me alati kanname maske, seega ei teagi ju, kui paljud on oma vallaliseseisusega rahul ja kui paljud tegelikult põevad selle pärast. Reaalis luuakse mulje kui iseseisvast ja tugevast inimesest. Mine tea, võib-olla patsutatakse isegi internetis üksteist anonüümselt õlale, sest nii on „õige” ja nõrkust ei tohi välja näidata.
Nüüd on siis võimalus välja öelda. Mis asjad täpsemalt teie tuju rikuvad, et endale meest tahate? Need väikesed asjad.
Kui vana olete ja kui pikalt mehega olnud? Olen olnud mehega kolm viimast aastat ja hetkel 29. Mees on laps.
Allikas: Naisteka foorum
