Pihtimus: tõin koju endast 20 aastat vanema mehe ja nüüd olen perega tülis...

Olen 24-aastane. Armastan meest, kes on 45. Mõlemad oleme eestlased, kes leidsid teineteist võõrsil. Elame koos juba pool aastat, esimest korda tulime koos minu koju Eestisse, et perega tuttavaks saada. Kõik teadsid olukorda, olin neile rääkinud, et olen õnnelik ja kõik on nii õige, nii õige minu jaoks. Aga siia jõudes ei varjanud mu ema ega lähedased keegi oma pettumust.

Peamine sõna iga lause juures: vanamees! Kusjuures mees on maratonijooksja ja väga hea näeb välja. Mul on nii valus, nii piinlik (mehe ees) ja samas tunnen, et tahan tagasi võõrsile ja mitte kunagi enam koju tulla. Kas minu õnn ei peaks emale kõige tähtsam olema? Mis tähtsust on vanusel ja kui on, siis kas ei võiks vähemalt viisakas jääda? Jube pettunud olen oma lähedastes. See oli nii alandav ja ja piinlik — kustutasin vihahoos kõik sidemed oma perekonnaga ja süda on nüüd nii valu täis, et tahab lõhki minna.