Pihtimus: vihkan "sõpru", kes ilmuvad välja vaid siis, kui neil on midagi tarvis!
Ma ei ole kummagagi neis teab kui lähedane, kuid eks vahel ikka uurin, kuidas neil läheb ja annan teada, kuidas minul läheb, kuidas lapsed kasvavad ja nii edasi. Enamasti ei saa ma aga oma kirjadele vastuseidki. Kui vastused siiski tulevad, siis umbes 2-3 kuu pärast koos mingi palvega…
Kirjutasin septembri alguses kursaõele, kuidas mu tütre koolitee algas ja uurisin, kas tema pojal läks koolivahetus sujuvalt. Pikk kiri oli, pilte lisasin ka. Vastuse sain EILE! “Tore, et teil kõik hästi, koolialgus läks ilusti, kõik on korras” jne. See moodustas kirja sissejuhatuse. Sisuks oli aga hoopis see, et ega ma detsembris Põlvasse oma emale külla sõida, ta hüppaks ka hea meelega auto peale (tal endal lube pole, vanemad elavad samuti Põlvas) ja kui tüli ei tee, siis koos oma kahe lapsega. Ma jätsin sellele kirjale kohe nimme vastamata! Vastata KOLM KUUD HILJEM ja ka siis niimoodi, et kirja põhimõte on hoopis teenet paluda!
Mu mehe õde on samasugune — me ei käi väga nende perega läbi, sest nad elavad juba 12 aastat Saksamaal, Eestisse sattuvad heal juhul korra aastas. Küll aga saan ma aeg-ajalt õelt meile ja enamasti on nende sisuks mingisugune palve. Ta isegi ei küsi, kuidas ta vennalastel läheb ja kui küsib, siis silmnähtavalt viisakusest ja kohusetundest. Ta kirjutab vaid selleks, et paluda Eestist midagi osta ja neile saata, Eestist mingit infot uurida ja neile edastada või siis tema mehe vennale öömaja pakkuda…
Mulle ei mahu pähe, kuidas need inimesed juba kirjutades ei mõtle, et kas vähe imelik pole üle mitme kuu teise vastu huvi tunda vaid selles osas, et mida ta minu heaks teha saaks...
Kallis lugeja, kas sinul on selliseid sõpru-tuttavaid, kes ilmuvad välja vaid siis, kui sa nende heaks midagi teha saaksid?
