Piinlik mure: mees pressib end minu firmaüritustele ja teeb end seal alati lolliks

Mul on mõne jaoks kindlasti arusaamatu mure. Nimelt pean tööga seoses osalema väga paljudel üritustel ja käima ka õhtuti väljas, aga ma ei taha oma meest nendele üritustele kaasa võtta.

Kohustuslikud kohtumised, restoraniskäigud ja kontserdid jäävad tihti hilise õhtu peale, sest väliskülalistele on vaja linna näidata ning nende meelt lahutada. Muidugi käib õhtusöökide juurde klaas-paar veini ja siis tõuseb ka meeleolu, kuid teemad jäävad peamiselt ikka ainult tööasjade juurde.

Minu probleemiks on mu elukaaslane, kes väga tahab alati kaasa tulla, kuid ta ei oska seltskonnas olla ja teeb oma kohaolekuga kõikidel olemise ebamugavaks. Minu tööasjadest ta rääkida ei oska ja ta ei suuda ka niisama ilmast või kasvõi spordist ja poliitikast vestelda. Seetõttu istub ta peamiselt vaikides ja põrnitseb enda ette. Eestlane saaks sellise kinnise tüübiga hakkama, ignoreeriks lihtsalt, aga välismaalaste jaoks on vaikimine ja lakke vahtimine ebaviisakas ning nemad püüavad siis teda pidevalt lõbustada ja isegi solvuvad natuke, kui mees vedu ei võta.

Olen paar korda öelnud, et see on töökohtumine ja lähen üksinda, aga siis ta solvub. Et tema nagu ei oleks hea kaaslane ja miks ma teda häbenen ja miks kodus kõlbab pidada, aga kolleegidele näidata mitte. Püüan siis seletada, et eelmine kord sul ju oli igav ja pärast teised küsisid, miks sa nii pahane olid kogu aeg ja mina pidin oma kolleegidele tööasjade rääkimise asemel seletama sinu iseloomu eripärasid, aga see ei ole väga professionaalne ja ma ei tahaks seda enam teha. Räägin mis ma räägin, tema ei võta kuulda ja pressib end ikkagi kaasa.

Oleks pidanud kohe alguses kindla seisukoha võtma, et töökohtumistel, olgu nad mis kell tahes, käin ma üksinda, aga seda viga enam tagasi võtta ei saa ja nüüd vajan nõu, kuidas mehele viisakalt selgeks teha, et ma ei taha teda kaasa.