Milles on siis probleem?

Põhiline probleem abielus ei ole mitte inimesed ise, vaid nende suhtumine teineteisesse. See aga sõltub otseselt nende käitumisest.

Iga mõistlik inimene teab hästi, kuidas vältida teravaid nurki ning konflikte. Paraku juhtub üsna sageli nii, et me nimme kutsume neid esile. Ometi on just mõtlematud ja teravad sõnad need, mis tõukavad teisest inimesest — ka kõige lähedasemast — eemale. Seetõttu, kui tahad suhteid, mis on rajatud vastastikusele austusele, tasub õppida partnerile õigesti infot edastama ning väärikalt vastu võtma seda, mida tema sinule ütleb.

Kui suhted on rikutud

Perekonnas, kus on rikutud suhtlemiseks vajalikud sidemed, on konflikti alltekst palju olulisem tekstist enesest. Paljud alustavad tüli ühest teemast, seejärel aga lähevad üle ammuste solvangute meenutamisele.

Näiteks soovib naine reedest õhtut koos sõbrataridega veeta ja jätta mees koos lastega koju: „Kallis, tahame tüdrukutega kinno minna, kas sa jääksid laste juurde?” Mees on tige ja ärritunud — pärast rasket töönädalat palutakse veel laste järele vaadata. „Loodan, et sa mõistad, kui väsinud ma olen”. Mehe jaoks algas konflikt vaid hetk tagasi, naise jaoks aga juba ammu. Tema palveid tegeleda lastega on pidevalt ignoreeritud.

Mees ei taipa naise seesmisest solvumisest midagi. Ometi on tema eemaldumine pereprobleemidest valmistanud naisele pidevat peavalu. Mõlema poole tigedus ja võimetus kokku leppida ei lahenda probleemi siin ja praegu. See jätab jälje, mis kindlasti ujub pinnale juba järgmise konflikti puhul.

Ometi oleks ju võinud hakkama saada ilma vastastikuste etteheideteta ja solvumisteta. Sama informatsiooni oleks võinud teises vormis esitada, argumenteerides isiklikke vajadusi ja arvestades abikaasa suhtumist antud probleemi. Näiteks: „Kallis, hoolitsesin terve nädala laste eest ja olen hirmus väsinud. Sõbratarid kutsusid mind paariks tunniks kinno. Loodan väga, et lased mul minna ja vaatad ise laste järele. Homme aga võiksid sina pärast rasket töönädalat koos sõpradega kusagile välja minna.

Kõige õigem lähenemisviis antud olukorras vastastikuse mõistmise säilitamiseks on jätta pretensioonid esitamata, tunnistada oma väsimust ning samas võimaldada mehelgi lõdvestuda. Avatus ja usaldus on aga kindlate suhete pant igas perekonnas.

Arvestage teineteise iseärasustega

Iga inimene sünnib siia maailma oma väärtuste ja puudustega, aga ka oma isikliku suhtlusmudeliga. Ent perekonnas peab arvestama mitte üksnes iseenda iseärasustega, vaid ka abikaasa omadega.

Näiteks kurdab mees, et naine on muutunud liiga armukadedaks. Samas ta tunneb oma naise temperamenti, ent armastab õige sageli luua „kuumi” olukordi teiste naistega. Ta ei hoia kokku komplimentidega ja heade sõnadega oma naise juuresolekul. Loomulikult korraldab naine skandaali. „Alati mõtled üksnes teistest naistest! Sa pole mind väärt. Annan lahutuse sisse!”

Nii ei suudagi abikaasad ajapikku kokkuleppele jõuda ning lahutavadki lõpuks. Seejärel aga toovad uutesse suhetesse kaasa oma vanad probleemid ja hirmud. Ning nõiaring kordub jälle ja jälle.

Samas oleksid nad võinud säilitada kumbagi individuaalsuse, lõhkumata seejuures abielu. Oleks piisanud suhtlemise stiili muutmisest: „Kallis, su sõbratar nägi täna kena välja, aga sina oled mul ikka kõige võluvam”. Ning naine, teades oma mehe nõrkusi, on valmis teemat rahulikult jätkama: „Aitäh komplimendi eest. Olen alati valmis sulle rõõmu valmistama”.

Vigadest õpitakse

Kui siis abielu on ikkagi lagunenud, on väga tähtis järgmistes suhetes läbi mõelda ja läbi rääkida oma probleemid ja puudused. Suhtlemine erinevate inimestega toimub erinevalt. Mida varem õnnestub uue partneriga kokku leppida, et tema tundeid ja iseärasusi mitte riivata, seda suurem on tõenäosus, et suhted kestavad pikka aega.

Allikas: 1000 sekretov, august, 2017