Kihlasõrmuse traditsioon ulatub 13. sajandi Roomasse, kui paavst Innocentius III seadis sisse kohustusliku ooteperioodi kihluse ja abiellumise vahel. Selleks ooteajaks hakatigi valmistama sõrmuseid — märgistamiseks, et see naine või mees on “võetud”. Alguses olid kihlasõrmusteks lihtsad rauast rõngad, hiljem hakati neid tegema kullast.

Rõngastada teine inimene, et kõik näeks, et ta on juba kellegi oma, pole just kõige romantilisem. See-eest on väga romantiline aga põhjus, miks kihlasõrmust just vasakus käes kantakse. Nimelt uskusid vanad roomlased, et vasaku käe sõrmusesõrmest jookseb veresoon otse südamesse — seda nimetati Armastuse Veeniks.

Teemandid tulid hiljem. Esimese teemandiga kihlasõrmuse, mis on ajalukku talletunud, kinkis Austria suurvürst Maximilian oma pruudile aastal 1477. Varsti hakkasid neid armastama ka teised aristokraadid, aga tavainimeseni jõudsid teemantidega kihlasõrmused alles 1930ndatel aastatel.

Allikas: Country Living