Psühholoogi nõudmisel pidin üles lugema oma varasemad kokkupuuted tema ametikaaslastega. Kui tunnistasin (vastumeelselt küll, aga mul oli hädasti vaja just seda psühholoogi), et jah, olen tõesti kunagi käinud ka Tartus Raja tänaval (seal asub psühhoneuroloogiahaigla), leebus minu psühholoog silmnähtavalt, lausa sulas. Ah koguni nii, tõesti huvitav, no siis te ikka teate üht-teist, ütles ta. Aga peale sellist sunnitud enesetõestust ei tahtnud mina temalt enam midagi küsida.
Enamasti minnakse psühholoogi juurde siis, kui tundub, et viimane häda on käes. Kui ise ei oska ennast enam kuidagi aidata. Kui siiski. Kas aga saab sealt alati abi? Järgnevad lood on elust enesest.
Mailise lugu
Psühholoog võtab mu vastu kõledas ja septembrikuiselt jahedas kütmata ruumis. Ma olen mõttes enne siiatulekut kõik paika pannud. Ma oskan oma olukorda analüüsida küll, aga ma tahaksin seda teha koos kellegi endast targemaga.
Ta paneb mu istuma väga ebamugavasse tooli ja ei luba jalga üle põlve tõsta, vaid käsib kahe jalaga maa peale toetuda. Käsi ei tohi rinnal risti hoida, sest see on kaitsepositsioon, aga ta kinnitab, et ta ju ei ründa mind, miks ma siis juba kaitsen ennast.
Ma räägin oma kolmest suurest murest, mis lõpuks koonduvad kõik kokku üheks algmureks. Ma esitan, ilma et ta küsiks, oma põhjendused, miks asi on sinnamaale jõudnud.
“Palun, ma ei taha enam armunud olla, see piinab mind,” palun psühholoogi. Võtke see minu pealt ära, lausa anun. Tean, et nõuan võimatut. Nii ütleb temagi. “Kas te, inimene, saate ka aru, mida te mult nõuate,” küsib ta. Saan. Aga ma ei jõua enam. Ma tahtsin seda kelleltki paluda.Kellegagi rääkida. Et kaoks see lummus, piin ja lootusetus teadmisest, et mu unistus ei saa kunagi tõeks.
“Aga mida Tema võiks teist arvata. Kujutlege, et teie oletegi Tema, ja öelge, mida Tema võiks teile ütelda,” pakub psühholoog. Ma ei suuda. Kui ma teaks, ei istuks ma siin. Ma hakkan nutma, aga see pole vabastav ja kergendust toov. Pisarad hoopis süvendavad suurt musta auku, mis minus laiutab, lisaks on piinlik võõra inimese ees nutta.
“Ma ei suuda teid aidata, “tunnistab psühholoog. “Te olete analüüsiga väga hästi hakkama saanud, ma ei saa üldse aru, miks te minu juurde tulite,” teatab ta polikliiniku valvelaua-tädi häälega. Ta muretseb, et küllap see oli suur raha minu jaoks, mis ta oma vastuvõtul küsib. Et seda kuidagi kompenseerida, pakub oma tuttava psühhoanalüütiku numbrit. Sest möönab, et psühholoogi juures ei ole mul midagi teha. Ma ei taha seda numbrit.
Ja olen oma piinaga endiselt üksi.
Anni lugu
Ma olin abiellumas, pulmapäevgi oli pikalt ette määratud, kui ma armusin meeletult ühte teise. Tükk aega kannatasin vaikides, siis rääkisin sõbrannaga. Ei saanud targemaks.
Lõpuks läksin psühholoogi vastuvõtule. Oli kuidagi häbi ja piinlik, et ma ise oma asjadega hakkama ei saa. Sõna otseses mõttes hiilisin nõuandla ukse taga, sest see asus mu töökoha lähedal ja kõige vähem tahtsin, et kolleegid mind näeksid. Psühholoog sai aru mu kõhklustest. Manitses, et abielu on väga tähtis samm, ja kui ma ei ole juba alguses selles eriti kindel, peaksin asja kohe katki jätma. Ja muid triviaalseid käibetõdesid, mida ma isegi ritta oskan seada.
Ma tahtsin, et ta oleks aidanud mul valida nende kahe mehe vahel. Et ma oleksin saanud vaagida nende paremusi ja halvemusi. Ma tean, et psühholoog ei tohi kellelegi öelda: tee nii või tee naa. Ta ei öelnudki. Ühel hetkel tõusin püsti ja ütlesin, et mul on nüüd igav ja ma lähen ära.
Kulutatud rahast kahju ei olnud, sain kogemuse võrra rikkamaks. Kogemuse nimi oli: Ära sa psühholoogi käest küll abi otsi.
Veve lugu
Oli eluperiood, kus ma ajuti elasin üksi. Ja kartsin õhtul pimedas. Möödunud oli 6 aastat sellest ajast, kui olin ühed pätid vangi lasknud panna, ja arvestuste kohaselt pidid nad nüüd välja saama. Kartsin, et nad otsivad mu üles ja hakkavad kätte maksma. Mõnel päeval tundus, et ma olin neid oma kodu ümber tiirlemas näinud.
Ühel õhtul, kui olin töölt äraminekuga venitanud viimase piirini, ja ruumid olid juba tühjad, võtsin telefoni ja valisin numbri. Ei mäleta enam, kas see oli ohvriabi- või usaldustelefon. Rääkisin situatsiooni ära. Et kardan. Et hirmul on suured silmad. Et mõtlen, et peaks relvaloa soetama, aga kardan relva ka.
Issand, kui vapper te olete, imestas naisterahvas teisel pool otsas. Minul oleks selle peale ammu närvid läbi, aga teie suudate veel analüüsida, kiitis ta. Ma oleks hulluks läinud, kui oleks mõnda pätti oma maja juures näinud, lubas ta. No teil on ikka tõesti päris jube situatsioon käsil, ohhetas ta. Mõtle, milliseid pätte ikka olemas on! Valas õli tulle. Te olete ikka päris plindris vist, julgustas edasi.
Nojah, lühidalt, lõpuks ma lohutasin ja julgustasin teda, et ega kõik inimesed ei ole pätid, ja ükskõik mis halba elus juhtub, ikka tuleb leida põhjust edasielamiseks jne. Pärast sain teda, et nende usaldus- ja ohvriabi telefonide otsas istuvad vabatahtlikud, kes pole professionaalid.
Mai lugu
Sünnitus oli raske. Abikaasat ei talunud enam silmaotsaski, rääkimata seksuaalsest kontaktist. Klammerdusin lapse külge, et meie kooselul mingigi pidepunkt oleks. Kõik see mõjutas lausa loomulikult pereelu, aga ehkki sain aru, et asi on ikka väga mäda, oli mõtegi lähenemiskatsetest lihtsalt öökima ajav ja endaga midagi enam ette võtta ei osanud. Abikaasa mahitusel pöördusin psühholoogi jutule.
Piinlik oli, oi-oi kui piinlik Aga istusin seal ja lasin endale selgitada, et sünnitusjärgne depressioon jne, jne. Ning et nüüd võiks korra sekspoodi asja teha ja ennast hormoontablettidetga turgutada. Lahkusin sealt retsept pihus, hing aga veel tühjem kui minnes. Paljas mõte iseenda kehale ja selle puudutamisele, olgu siis “mänguasjadega või ilma” ajas endiselt iiveldama. Retsept jäi ka kasutamata.
Negatiivsed lood
Kuidagi väga negatiivsed tulid need lood. Ma endiselt tahan uskuda, et hädas olevad inimesed saavad psühholoogi juures abi. Ma nii tahan, et keegi tunnistaks, et tõesti, käis, ja sai abi. Või ei saanud kirjeldatud juhtumite naised lihtsalt aru, et neid aidati? Või nad ei lasknud end aidata?
