Kui ma vaid saaksin öelda, et see juhtus nii nagu filmis. Teate küll, millest ma räägin. Kangelanna säilitab uhkuse, temast hoovab talitsetud raevu. Kinopublik tunneb rahuldust, kui ta kallimale laksuva kõrvakiilu annab. Ja siis lahkub ta dramaatiliselt, kuid samas väärikalt ekraanilt.

Aga uskuge mind, selles polnud mitte midagi väärikat. Ma seisin värisedes paigal, mu keha oli vallutanud marutõbise hurda koerana adrenaliin ja raev, mu suu plaksus abitult sõnu otsides — ükskõik milliseid sõnu — kinni ja lahti. Oleks piisanud isegi kõige lihtsamast viha ja šokki väljendavast häälest, aga mina sain esialgu suust üksnes haleda piuksatuse.

„Emmy, see pole üldse nii, nagu välja paistab,” podises Nathan, aga otse loomulikult ei saanud see olla midagi muud kui see, mis välja paistis. Pilt, mis mulle uksest ootamatult sisse astudes avanes, poleks saanud seda mitte kuidagi selgemalt väljendada. Isegi Nathan oleks pidanud mõistma, kui lamedalt tema sõnad kõlasid. Otsides kobamisi oma väärikust ja püksirihma, katsetas ta uuesti: „Me olime… see tähendab, et ma ei osanud sind oodata…”

Ründasin teda ebaõiglaselt koheldud naisele omase tiraadiga, just nagu oleksin mõne nigela seebiooperi stsenaariumist sõnu maha lugenud.

„Selles ma ei kahtlegi…” Kuskil mu kuklas kõmises ähmaselt häirekell, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. „Kuidas sa võisid seda teha? Sa igavene alatu kaabakas! Lihtsalt uskumatu …” Häirekella kõmin muutus valjemaks ja tungivamaks, liikudes mu teadvuses esiplaanile.

„Kurat!” Ehmusin ja tundsin kohe süümepiinu, kui mulle meenus ühtäkki, miks ma siia üles üldse olin roninud. „Gloria, helista kiirabisse. Mulle tundub, et Rupert sai infarkti.”

„Mida?” küsis kleiti kohendav Gloria seda ootamatut teemamuutust hämmeldunult tervitades.

„Rupert? Sinu abikaasa? Tuleb meelde? Infarkt… kiirabi.” Müksasin ta käevõrudega kaetud käsivart, et näha, kas ta aju funktsioneerib veel või oli seks minu poisiga olnud märksa parem, kui see minu kogemuste järgi võiks olla.

„Issand-issand-issand!” Lõpuks jõudsid mu sõnad ta ihast pudruste ajurakkudeni. „Kus ta on?”

„Köögis.” Sammusin trepi poole, aju õnneks taas tegelemas käsil oleva kriisiga, lükates teadvuse tagumistesse soppidesse pildi sellest, kuidas Nathan ja Gloria katuseterrassil amelesid. Hetkel oli märksa tõsisemaid asju, mille pärast muretseda.

„Mida sa öelda tahad? Infarkt!” karjus Gloria mulle järele. „Mille kuradi pärast sa siis kiirabi ei kutsunud?”

„Tahtsin kutsuda, aga mulle turgatas pähe, et ma ei tea numbrit, ja pealegi pole minu prantsuse keel nii hea,” hüüdsin üle õla. „Leidsin, et sinul läheks see kiiremini. Mul polnud aimugi, et sa oled nii hõivatud.”

„Issand küll, Emmy. Ta võib juba ju surnud olla!”

Tal oli õigus — võib juhtuda, et Rupert on tõesti surnud –, aga kui me kööki jõudsime, oli ta teadvusel ja toetus vastu seina nii, nagu oli ennist minust sinna jäänud. Olin andnud endast parima, aga ei osanud arvata, et kaotan ülemisel korrusel aset leidnud melodraama tõttu hinnalisi sekundeid. Ma ei kujutanud ettegi, mis tunne mul oleks olnud, kui Rupert poleks enam hinganud.

Koos Nathaniga eemalduvale kiirabiautole järele vaadates tundsin, kuidas paanika raugeb ja selle asemel trügivad ajus ettepoole taas need pildid kõigis oma ebameeldivates ja värvikates detailides.

Õhtusöök külalismajas, naerame neljakesi… Gloria palub vabandust, et „peab helistama”. Nathan lipsab „korraks vetsu” — „vabandust, kõht on pisut korrast ära”. Meie Rupertiga vaidleme veiniklaasi taga istudes minu lemmikfi lmide vooruste üle. Äkki hakkab Rupert õhku ahmima, ta nägu tõmbub kaameks ja halliks, ta haarab käega rinnust, veenid käeseljal välja joonistunud. Ta kummardub ettepoole ja kukub kõrgelt baaripukilt köögi kivipõrandale. Mu süda peksleb meeletuna, kui püüan ülepeakaela meelde tuletada mingeidki esmaabivõtteid… Ubin ta ähkides ja puhkides asendisse, mis on loodetavasti infarkti puhul õige.

Ja siis see kohutav hetk, kui mõistsin telefonitoru haarates, et mul pole aimugi, millist numbrit kiirabi kutsumiseks valida, ja mu ammu unarusse jäänud kooli ajal omandatud prantsuse keel ei küündinud selleni, et numbrit küsida. Kuidas ma hüüdsin Gloriat… ja sain vastuseks vaikuse. Ei mingit häält Gloria toast. Kuidas ma jooksin kummalise intuitiivse mõtte ajel ülemisele korrusele ja sealt katuseterrassile, arvates, et võib-olla ta räägib telefoniga al fresco… Ja siis see košmaarne vaatepilt. Gloria sääred Nathani piha ümber. Ülim reetmine.

Puhkuse algusest oli möödas kõigest neli päeva, meie majaperemees oli kiirabiga teel haiglasse ja mina olin leidnud oma poisi häbitult majaperenaisega seksimas.