Sõbranna Marta on suurema osa elust, mil mina teda tean, olnud selline rõõmsameelne ja ülioptimistlik tegelane. Tema veel oskab sattuda lapsikusse õhinasse mõnest pealtnäha nii igapäevasest asjast ning suudab ka teisi oma õhina ja särtsuga nakatada.

Viimastel aastatel aga on tema meeleolud kõikuvamaks muutunud, ehk seepärast, et elugi kõvasti katsumusi ette on mänginud. Ma nüüd täpselt ei mäletagi, oli see kuus aastat tagasi, mil ta oma eelmisest abikaasast lahku läks — jah, vist küll. No vot, umbes sel ajal kõik kiiva kiskuma hakkaski.

Tegelikult pole vist isegi õige öelda, et kiiva, sest lahkumineks oli talle ühelt poolt suur kergendus. Kuigi ta seda teistele kunagi välja ei näidanud, oli ta mulle korduvalt südant puistanud, kuidas tal mehega „kõik läbi on saanud”.

Otsus lahku minna tuli väga pika vinnaga, seda peamiselt kahe lapse pärast, kes peres kasvamas. Marta nuttis end öösiti hingetuks, kui mõtles, kuidas see kõik lastele mõjuda võiks. Aga ega selline lihtsalt nutminegi, ilma lõplikku sammu astumata, pikemas perspektiivis kellelegi hästi poleks mõjunud.

Läksid nemad siis lahku ära, Marta jäi koos kahe tütrega vanasse kodusse elama, võttis ägades suure pangalaenu, et mehele pool, niigi juba laenu abil muretsetud kodust nö kinni maksta. Mina veel imestasin, millest selline lahkus, aga Marta tegi selgeks, et kuna suhted mehega olid lõpus nii teravaks läinud, et ta kogu pere korduvalt metsa kuuse alla ähvardanud tõsta, oli tegu ainukese mõeldava, kuigi väga raske kompromissiga.

Õnneks on ta hakkaja tüüp, leidis endale suhteliselt kiiresti väheke kõrgema palgaga töökoha — kas nüüd just südame sunnil, aga raha oli tarvis ja kohe. Tegelikult oli ta pärast lahutust kui uuesti sündinud, eks pingelangus ja uued lootused elule silme ees ikkagi. Käisime siis mõnda aega päris tihti läbi, kuna lapsed meil ka enam-vähem ühevanused, said koos asjatada.

Ma teadsin juba algusest peale, et ega Martal rahaliselt lihtne saa olema: kaks kasvavat last vaja toita ja riidesse panna, kodulaen iga kuu tagasi maksta, elektrikulu, autokulu, toidust rääkimata. Ta oleks hea meelega kasvõi autost loobunud, aga lastega üksi, linnast väljas elades võib sõiduvahend mõnikord hädatarvilikuks osutuda.

Eks ma siis ikka haarasin talle külla minnes midagi poest kaasa, puuvilju kasvõi ja mõnikord paar pakki mahla või muudki. Ise ütlesin hooletult, et käisin nagunii poes, võtsin sulle ka üht-teist, ei-ei, ära hakka raha otsima.

Aeg-ajalt ta ikka kirus ka, et raha haihtub nagu kuumale kerisele. Ega ta kurtnud, pigem lõõpis. Tegime naljatamisi nimekirja, milliste suurfirmade „suursponsorid” me varsti oleme: pangad, elektrifirma, kütusefirma jne. Martal oli eriti jama selle elektriarvega. Külma talvega ta oma kodu ühe olemasoleva ahjuga soojaks ei küta, mistõttu tuleb elektriküte ka sisse lülitada — mis hullemal kuul ikka mitmetuhandese arvega võib lõppeda.

Kui Marta paar aastat pärast lahutust endale uue elukaaslase leidis, rõõmustasin koos temaga. Ei olnud seal tegu mingi ülepeakaela armumisega, vaid pigem sellise tasapisi, kompivalt arenenud suhtega. Ta on mulle alati rääkinud, et mees peab ikka tark olema ja see mees seda oli — isegi minusuguse küüniku arvates. Lisaks sõbralik, abivalmis ja hea suhtleja — mis sa hing veel ihkad. Oli Martast ka hirmsasti sisse võetud, silmnähtavalt.

Ainuke asi, mis mind natuke valvsaks tegi, oli asjaolu, et mehel siiani ühtki pikemat suhet selja taga polnud, kuigi vanust üle kolmekümne juba. Marta arvas, et ju pole „seda õiget” leidnud ning tõdes ka kohe alguses, et eks ta selline väheke individualist ole. Kuid, olgem ausad, eks Martal endalgi seda va ego-värki ikka jagub.

Laias laastus on nende elu ilus ja armas: mees saab tüdrukutega hästi läbi, kodus tehakse kõike koos. Martal on mehega sarnased huvid ja ühesugused vaated, neid on mõnikord lausa lust kõrvalt jälgida. Kuid selle ilusa kõrval on üks väike „aga”: raha.

Marta on rääkinud, et mehel on üksielamise ajast siiani küljes komme kõiki kulusid vaid enda järgi arvestada. Temal on oma sissetulek ja omad kulutused. Kui Martal mõne kuu lõpus raha otsas on, siis ei mõista mees enamasti kunagi, kuhu kõik raha ometi saanud on. Ta justkui ei mäletakski, et on olemas sellised asjad, nagu pangalaen, elekter, toit jne. Sest seda kõike peab Marta ju endiselt tasuma.

Ahjaa, unustasin öelda, et mees kolis elama Marta juurde. Marta sõnul on ta oma kodu pärast niipalju võitlema pidanud ja vaeva näinud, et praegu ta mujal elada ei tahaks. Lisaks mõtles ta ka laste peale, kel kool ja sõbrad ümberringi. Sestap ei kaalutud ka ümberkolimise mõtet eriti.

Nii ongi, et puht finantsiliselt elab Marta enam-vähem sama elu, mis ennegi, ehk — loeb sente, kuni pea valutab. Muidugi, kui mees poodi läheb, siis ostab ta koju süüa või muud nipet-näpet. Mõnikord autole bensiini. Kõik lastega seotud kulud maksab aga Marta, samuti enda hädapärased rõivad või kodus vajamineva värvi ja tapeedi — tema kodu ikkagi, pealegi on remont juba aastaid niigi närvesöövalt veninud, ikka selle va rahapuuduse tõttu.

Küsisin kord, et mis siis mees oma rahadega teeb — tema investeerivat siia-sinna ja koguvat niisama, talle meeldivat pikki reise teha. Marta on mehega koos reisimas ka käinud — kunagiste säästude arvelt, sest oma piletid-värgid on ta ise maksnud. Aga väga ei jaksa ka enam.

Ja nüüd jõuangi selle viimase tüli juurde, millest juttu alustasin. Marta sõnul tahtvat mees varsti reisile minna — Argentiinasse. Et suur unistus ja mida kõike veel. Ikka naisega koos. Marta oli öelnud, et kallike, mul tõesti ei ole enam raha selle jaoks. Eks ta mõtleb juba hirmuga sügise peale, mil suvega välja veninud plikadele uusi riideid on tarvis ja uus kütteperiood algab.

Mees oli aga solvunud ja imestanud — kuidas sul raha pole?! Laste peale kulutad küll, aga selle jaoks, et minuga reisile tulla, sa säästa ei jaksa… Vaat siinkohal jäin ka mina tummaks ega osanud Martale kohe mingit mõistlikku nõu anda.

Ma ei saa talle ju öelda, et jäta see mees, kus see ja teine, sest tegelikult saavad nad igal muul tasandil suurepäraselt läbi ja hoiavad teineteist. Minu arvates. Ja ega Marta nii loll ka pole, et ta seda varianti kaalunud poleks. Kindlasti on. Aga mida talle siis ikkagi soovitada?