Hirm pälvida hukkamõistu halva, rumala ja naeruväärsena, hirm haavata teisi, hirm kedagi või midagi kaotada — kõiki neid kartusi vaadeldakse võimaliku vabaduse, muutuste ja kasvamise valguses.

Riskimise filosoofia võiks aga hoopiski haarata kolme seesuguse küsimusega: “Miks ka mitte?”, “Mis võib kõige halvemal juhul juhtuda?” ja “Kas tahan selle eest vastutada?”. Oma hirme läbi mängides, neid kasvõi liialdades jõuame tegelikult vajaliku perspektiivitundeni.

Põhiolemuseni jõudes

Järjest rohkem inimesi tajub igapäevaelu virvarris enese jaoks soovi saada teada enamat iseenda või nende kohta, kes tema ellu kuuluvad, saavutada arusaamist suhete kohta, mis on parasjagu tähtsad. Teadmine iseendast on teiste inimeste mõistmise vältimatu eeldus. See on kontaktideküllase elu vältimatu eeldus. See on ainus viis, kuidas inimene saab proovida elusaladusi lahti sõlmida ja jälile jõuda elu põhiolemusele.

Tänapäeval lisanduvad teadlastele, arstidele, okultistidele, vaimude väljakutsujatele, ravitsejatele, hommikumaise mõtteviisiga gurudele terapeudid. Võibolla on nad nagu Don Quijote´id, kes otsivad vastust võimatutele küsimustele, püüdes avastada, mis tähendab olemas olla ja püüdes jõuda jälile elu põhiolemusele, ning jagada siis oma avastust nendega, kes otsivad abi terapeudilt.

Õnneks ei mõtle suurem osa terapeute suureliselt, et nad suudavad vastata eksistentsiaalsetele küsimustele. Nad rahulduvad sellega, kui suudavad aidata inimestel ennast täiendada nii palju, et nad muutuksid võimeliseks tundma, mis on elu, ja tajuma selle põhiolemust

Gestaltteraapia

Üks võimalikest teraapiasuundadest, gestaltteraapia, õpetab lähenemisviisi “omaenese eluga riskimine, enese avamine kõigile kättesaadavatele võimalustele”. See meetod on otsene, vahenditu ja kogemuslik. Gestaldi õpetuse põhisisuks on “maailm, kus ma ise avanen iseendale”. Gestalt teeb inimese võimeliseks kokku saama oma sisima minaga, nii et ta julgeb endale võtta vastutust olla täienisti elus.

Nelikümmend aastat tagasi pani Fritz Perls sellele suunale aluse ning see on tema järeltulijate hoole all jõudsalt arenenud teraapiasuund. Gestaltteraapias käinu võib kindel olla, et pärast rühmatööd pole ta enam seesama, kes enne. Ta tunneb jälle viha, rõõmu, meelemõnu, valu, kurbust. Ta tunneb, et tema eest hoolitsetakse, teda austatakse. Ja tal lastakse osa saada meeleliigutusest. Ta riskib, ärkab ellu ega saa enam kunagi endiseks.

Sibulat koorides

Gestaltteraapia vaatab inimest kui paljukihilist sibulat. Selle pealispinna moodustavad klišeed, viisakusväljendid ja stereotüüpsed tervitused, mida igaüks meist päevast päeva kasutab. Pärast selle kihi mahakoorimist tulevad nähtavale rollid, mängud ja manipulatsioonid, mis on samuti igapäevased ja usaldatavad. Silmagi pilgutamata mängib läbilõikeinimene läbi paljusid erinevaid rolle. Need on tema töövahenditeks eluprobleemidega hakkamasaamisel ja teiste inimestega suhtlemisel. Kahjuks jõutakse sel viisil enamasti sügavasse stressi ja surnumast surnusse seisu.

Rollikihi all on foobiakiht. See on lai kiht, täis tõeliste tunnete ja loomueheduse peitvara. Enamike inimeste jaoks on see kiht vägagi hirmuäratav, kuna selles kihis asuvad inimsuhtluse juured ja see kiht pakub viljakat pinda kasvuks ja eneseteostuseks. Foobiakihist läbi saanud inimene hakkab elama ehedat, avatud ja rõõmsameelset elu. Ta on jõudnud tundmuste kihti, mis on tulvil ehtsat kurbust, rõõmu, valu, viha ja meelelisust.

Just seda kihti püüab terapeut äratada, et aidata inimesel oma tegelikku mina uuesti avastada ja omaks võtta. Kui see on saavutatud, saab inimene selja sirgeks ajada ja teistega suhteid luua, olla elus osaline nüüd ja praegu ning nägu tuleviku poole pöörata.

Vastutus

Nii terapeudile kui ka teraapiale on tähtis ka vastutustunde mõiste, mis võib nii oma sõnalise väljenduse kui ka sisu poolest kujutada endast riukalikku mängu. Sest ainult see isik, kes teab, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb, võib oma tegevust vastutustundlikuks pidada. Gestaldi jaoks pole sõnal “vastutuse võime” midagi pistmist süüdistamise või süüdiolekuga ega ka kõlblusega. “See ei tähenda midagi muud kui võimet vastust anda.”

Kui isik pole teadlik, mida ta teeb, siis ei saa teda ka vastutavaks teha; aga sellest silmapilgust peale, kui ta teadlikuks saab, peab ta teadliku valiku tegema ja vastutuse enda peale võtma. Just nüüd jõuab kätte õige aeg teha valik ja hakata liikuma elus sinnapoole, kus on ruumi kasvada ja loominguline olla. Paradoks seisneb selles, et mida teadlikumaks saab inimene oma valikutest ja võimalustest, seda enam peab ta vastust andma ja seda vähem võimalusi jääb tal vastutustundetuseks ja enesekontrolli kaotamiseks.

Seega, mis on kõige hullem, mis võib juhtuda ja kas ma tahan selle eest vastutada?
Kui risk on seda väärt, siis tagab viimane küsimus selle, et täiskasvanu, erinevalt lapsest, võtab endale vastutuse oma tegude eest. Täiskasvanu ei saa süüd oma ema, sõbra ega vaenlase kaela ajada, nagu on kombeks lastel. Ja kui siis viimasele küsimusele on vastus leitud ja kui risk on enda peale võetud, kogeb inimene muutust ja ta on valmis kogu seda protsessi veel kord läbi tegema. Mida enam inimene oma elu jooksul läbimõeldult riskib, seda põnevam on ta elu. Mida enam kogemusi ta sellest saab, seda enam on tal elutarkust.

13. oktoobril toimub Tallinnas gestaltteraapia põhimõtteid tutvustav tasuta seminar.