Miks see nii keeruline on?

  • Peamine põhjus on soov hea olla ja teistele meeldida. Öeldes „ei" riskime näida halbade egoistidena. See on aga ebameeldiv tunne. Lihtsam on kõigega nõustuda ja sinuga on hea asju ajada.

  • Hirm osutuda äratõugatuks on eriti tugevalt väljendunud neil, kes on üles kasvanud ilma soojuseta, keda armastati vaid sõnakuulelikkuse pärast. Sellised inimesed tunnevad halvasti oma isiklikke vajadusi ning täidavad võõraid palveid. See on nende viis leida armastust ja tunda iseenese väärtust.

  • Hirm saada vastuseks samuti „ei". Nõustudes midagi ebameeldivat tegema, „ostame garantii", et kui meie midagi vajame, ei öelda meile ära.

  • Me kardame, et meie äraütlemisel võivad olla tõsised tagajärjed ja meid haarab süütunne: „Aga äkki olen talle viimane lootus ning keegi teine ei aita teda". Süütunne on üks kõige piinavamaid tundeid ning me püüame seda vältida.

Tuttavad olukorrad?

  1. On raske „ei" öelda nn „lihtsale" palvele või leida põhjus keeldumiseks. On olukordi, kus hingejõu kulutamine äraütlemiseks on liiga raske. Lihtsam on palve täita. Eriti siis, kui seda väga jõuliselt palutakse. Neid palujaid võib lausa kadestada - nad oskavad alati endale abi organiseerida. Teisalt vajavad mõned olulist põhjust keeldumiseks, sest neile ei piisa lihtsalt „ei" ütlemisest. „Võin ju nõus olla, mul on see võimalus".

  1. On raske öelda „ei" lähedastele. Tunneme, et oleme kohustatud oma lähedasi aitama, vaatamata sellele, et ei tahaks. Suhted kõige lähedasematega on alati kõige keerukamad. Lähedased armastavad meid ja haavavad teistest tugevamini. Nad kingivad ja ka võtavad, nad aitavad ja ka nõuavad abi. Siin võiks endale mõningad küsimused esitada. Kas nende soovide täitmine on tasu nende armastuse eest? Võib-olla on nad valmis kuulma sinult keeldumist ja armastavad sind ikka? Kuidas sina reageerid oma lähedaste keeldumisele? Ausad vastused aitavad selgitada oma suhteid. Need aga, kes arvavad, et on kohustatud oma lähedaste palveid täitma, tunnevad sageli süütunnet. Pole ju võimalik korrakski end vabalt tunda, sõita puhkusele ning lülitada end välja kõikidest muredest ja kohustustest.

  1. Keeruline on vanematele inimestele „ei" öelda. Tänapäeva noorus kahtleb üha sagedamini, kas ikka alati peab vanemate inimestega igas asjas nõus olema? Ning nende vastus pole mitte alati „jah". Nad soovivad dialoogi ja tahavad vanemate inimestega suhelda kui võrdsed võrdsetega. Austus kellegi vastu ei tähenda, et kõiki tema palveid tuleb täita.

  1. Keeruline on ära öelda ülemusele. Alluv sõltub tõepoolest olulisel määral juhatajast. Ning siin tekib kiusatus seda võimu ära kasutada. Ent alluva roll ei eelda kõikide soovide vaikivat täitmist. Igal on omad ametikohustused. Loomulikult on sõltuvuses olles ja vahetu ähvarduse puhul väga raske „ei" öelda.

  1. Keeruline on nõrkadele ära öelda. Kui keegi on palju nõrgem, siis tekibki vajadus aidata. Pahatihti aitavad aga inimesed ebausklikust lootusest, et nii läheb paluja saatus nendest mööda.

  1. Keeruline on „ei" öelda lapsele. Lastega tahaks alati olla kõikvõimas ja helde. Seda enam, et see on hulga lihtsam kui täiskasvanute puhul. Ei tahaks solvata ega haavata last - ta nutab ju nii kibedasti sinu „ei" peale. Kui on aga võimalik rahuldada ta vajadusi, ent mingil põhjusel ei tahaks seda teha? Siis tuleks endale meelde tuletada, et „ei" ei tee lihtsalt pahaseks, vaid ka arendab last. Ta põrkab vältimatult kokku keeldumistega väljaspool kodu ja elus üldse. Hea oleks ju, kui ta saaks hiljem nendega hakkama. Ning lisaks õpetab selline „ei" teda oma vajaduste tagant nägema ka teiste inimeste vajadusi.

Miks peab oskama „ei" ütelda

  • Kui me nõustume millegagi, mida me ei taha, siis tunneme paratamatult ärritust ja vahel isegi tigedust. Kas oled ikka kindel, et paluja on rõõmsalt tänulik sellise tunnete segu eest? Või on tõenäolisem, et ta eelistab siis ise hakkama saada või küsib abi mõne teise käest?

  • Nõustudes abistama, ootame ju palujalt midagi sarnast ka vastu. Aga kui ta keeldub? Nõustuda ja aidata tuleb siis, kui seda tahetakse; ära öelda aga siis, kui ei taheta. Suhelda tuleb enda rõõmuks, omades õigust käituda just nii, nagu õigeks peetakse.

  • Võimetus „ei" öelda sunnib meid kulutama oma aega ja ressursse teiste peale.

  • Võib alati nõustuda, aga ikkagi halb olla. Enesehinnang ei peaks sõltuma sellest, kas ütleme „ei" või mitte.

  • Võimetus „ei" öelda tekitab väljapääsmatuse tunde. Kui aga suudame „ei" öelda, siis muutume enesekindlamaks ja vabamaks.

  • Kui oled mures sellepärast, et oled „halb", siis küsi endalt: „Kas olen tõesti väärtuslik vaid seetõttu, et täidan teiste palveid?" Pigem see nii ei ole. Kui sa aga siiski mõtled nii, siis paistab, et sinu probleem on sügavamal ja tõsisem kui lihtsalt võimetus ära öelda. Sellega tasub tegelema hakata. Seejärel aga saabub ilmselt kergendus sinu suhetes teistega ja elus üldse.

  • Võimalus „ei" öelda aitab mõista teiste keeldumist. Selline suhtlemine on hulga vabam, ega ole üle koormatud kohustustega teineteise vajadusi täita. On vaid vabadus jagada abi, kui see on võimalik.

Kuidas õppida?

  • Aseta ennast esikohale. See ei tähenda, et ütled alati kõikidele ära. Sa võid lubada endal aidata teisi siis, kui selleks on võimalus - soov, jõud, aeg, raha või midagi muud.

  • Tasub endale meelde tuletada, et „ei" tähendab vaid seda, et antud hetkel pole sul võimalik palvet täita. See ei tähenda, et sa rohkem ei taha suhelda või ei armasta enam, et oled ükskõikne või egoist.

  • Kujutledes mingit olukorda, ürita öelda „ei" vaadates endale seejuures peeglist otsa.

  • Mõtle enda jaoks läbi sobivad vastused: „Vabanda, kahjuks veel ei saa" või „Mul pole üldse võimalusi" ...

  • Ürita öelda „ei" sinu meelest tähtsusetus olukorras. Ära õigusta ennast, keeldu lihtsalt.

  • Paku välja alternatiivne abi, kui see sobib ja on sinule oluline: „Kahjuks ei saa sind koju viia. Kutsume ehk sulle takso? Ootan, kuni auto kohale jõuab".

  • Kiida ennast iga kord, kui suutsid „ei" öelda ja kui see oli sinu jaoks keeruline.

  • Tuleta endale sagedamini meelde, et sa pole kohustatud aitama. Sul on õigus „ei" öelda. Kasuta siis seda õigust!

Allikas: Domašni Otšag, oktoober, 2017