"Saan 30 ja mul pole partnerit ega lapsi. Miks mind luuseriks peetakse?"
Mul ei ole elukaaslast, sest ma pole seda õiget veel leidnud. Tegelikult ei ole mul olnudki pikemaajalist suhet, mis kõikide standardite järgi suhteks kvalifitseeruks. Ma pole kellegagi koos elanud ja kassi kasvatanud. Pikim suhe kestis umbes aasta, aga selle jooksul elasime eraldi. Olen otsustanud, et ma ei lepi mingi imeliku tüübiga enda kõrval lihtsalt sellepärast, et mitte üksikuks jääda. Tahan leida meest, kellega koos kogeda kõike seda, mida filmides näidatakse ja raamatutes räägitakse ja mida ilmselgelt elavad läbi kõik mu armunud sõbrannad.
Lapsed tulevad muidugi siis, kui mees on leitud. Mingit üksikemaduse juttu ma ei taha kuuldagi! Kuigi te ei kujuta ette, kui paljud mulle seda võimalust on soovitanud — “kui meest ei leia, tee vähemalt lapski, küll alimentidest ära elad ja vähemalt on sul siis midagigi saavutatud!” Päris häbi, kui palju sellise mõtteviisiga naisi on! Sorri,aga minu meelest paneb naisele hoopis suurema luuseri märgi külge see, et ta mingi suvalise jorsiga väljapressimislapse tegi kui see, et ma olen olnud vastutustundlik ning tahan last, kellel oleks isa elu lõpuni tema kõrval!
Töö on mul ka praegu selline, millele paljud minuvanused viltu vaatavad. Olen nimelt ühes pubis teenindaja. Mu klassikaaslased ja kursakaaslased on muidugi ammu juba juhid ja ülemused ja nad ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda rõhutada. “Eks sina ikka ka kunagi jõuad paremale järjele,” öeldakse mulle tihti.
Inimestel oleks minust nagu kahju ja tunnen päris tihti, et mind peetakse täielikuks luuseriks, sest ma "ei vasta standarditele".
Võin julgelt öelda, et kuigi mind päevast päeva alandatakse ja halvustatakse, olen ma selgelt palju õnnelikum ja oma eluga rahulolevam kui ületöötanud sõbrannad ja tuttavad, kellel on kõik eelpoolnimetatud asjad olemas. Mina saan tulla ja minna, millal ise tahan. Ma ei pea ühtegi oma otsust kellelegi põhjendama. Kodus ei oota mind närviline ja näljane mees ja ma ei pea lastega õppima või neid lasteaiast ära tooma. Kui olen väsinud, magan, kui tahan õhtul kell üksteist pitsat, siis lähen ja toon! Ma saan käia laagrites, trennis, kultuuriüritustel ning end harida just siis, kui tahan ja kui palju tahan. Mina elan endale, suurimad halvustajad elavad kellelegi teisele. Mis on ka põhjus, miks nad halvustavad.
