Laupäeva pärastlõunal päevitas Maiki tädi Saima maja ees muruplatsil. Ta oli teadlikult valinud päevitamiseks just selle koha. Teedu kuurikatus oli täpselt sama kõrge kui sirelihekk nende aedade vahel, ja Teet oli kogu päeva katusel mässanud ning Maiki muruplatsi passinud. Kui see nüüd ka ei toimi, on Maiki vähemalt omalt poolt teinud kõik ja võib rahuliku südamega edasi minna.

Maiki oli jõudnud faasi „nüüd või mitte kunagi”. Kui ta asjadest õigesti aru sai, oli Teet temast loobunud veel enne, kui seda, mis nende vahel oli – mis see siis ka oli – oleks saanud mingilgi moel järele proovida. Kes küll nii teeb? Kuidas mees ei tundnud pöörast elektrit nende vahel? Või kui tundis, miks ta sellest välja ei teinud? Iga kord, kui nad kokku puutusid ja rääkisid või kui Teet talle otsa vaatas, läks Maiki ajus midagi nii lühisesse, et ta oleks tahtnud kogu aeg debiilselt naeratada.

Terve see nädal polnud Maiki saanud normaalselt magada. Igas teises unenäos olid nad Teeduga peategelased „Lämmatavast kirest”. Maiki ei suutnud nii, see pidi lahenduse saama, et ta saaks reaalsesse maailma tagasi tulla.

Nüüd või mitte kunagi! Maiki oli kogu eelmise õhtu ennast tuuninud, nagu jaksas: koorinud, hõõrunud, raseerinud ja määrinud ennast kõikide olemasolevate kreemidega, ja seal ta nüüd lamas, kuuma päikese all, seljas Merka käest saadud superseksikad bikiinid, päikeseprillid ninal, juuksed päevituslinal laiali, ootamas, millal Teedu kannatus katkeb.

Maiki ei kavatsenud jääda siia maale üksi kõrbema ja mehest unistama, kui too temast käed puhtaks pühib ja Tallinnasse läheb. Maiki kavatses tegutseda. Täna oli Teet veel siin ja Maiki kavatses sellest viimase võtta.

Teet istus puukuuri katusel ja oli hädas: esiteks ta ei saanud aru, mida ta valesti oli teinud, sest katuse parandamine ei läinud nii, nagu oleks pidanud, ja teiseks ei suutnud ta tööle keskenduda, sest mõne meetri kaugusel lebas peaaegu alasti Maiki.

Maiki ajas teda hulluks. Teet oli meelega neiut mitu päeva vältinud, et leida mingitki meelerahu. Oli rumalalt lootnud, et distants jahutab ta maha, aga ei, kütet läks ainult juurde sellele lõkkele, mis Teedu sees põles. Igasugune meelerahu oli välistatud. Teet oli omadega läbi ja väsinud – ja see pidi veel puhkus olema?

Maiki oli ta pea lihtsalt segi ajanud. See oli mingi uus level, sest Teet ei tahtnud Maikiga mitte ainult metsikult voodis püherdada, ta tahtis temaga ka kallistada ja kaugusesse vahtida. Lausa halenaljakas, kuidas see tüdruk talle mõjus. Naisi oli ju Teedul ennegi olnud, aga midagi sellist polnud küll mitte kunagi juhtunud. Kõige ohutum oleks kõigele lihtsalt kriips peale tõmmata, sest ta ei vajanud mingeid segavaid faktoreid oma ellu, ja Maiki oleks seda kindlasti olnud. Nii tal oli plaaniski teha, aga tahes-tahtmata silmitsesid pruunikasrohelised silmad poolalasti naabritüdrukut ja lõke muudkui põles.

Teet vandus endamisi. Võttis järgmise naela ja asus seda kinni taguma. Tegi meelega kõva lärmi, lootes, et segab neiut piisavalt, nii et see päevitamisest loobub ja minema läheb, aga Maiki muudkui lamas, stoilises rahus, ainult vahetevahel oma viimase peal keha Teedu silme ees lehvitades.

Hoolimata lärmakast kopsimisest naaberaias mõnules Maiki juunipäikese käes. Eestimaa suvi võis teinekord ikka taevalik olla. Ta hingas sügavalt sisse lõhna, kus segunesid niidetud muru ja roosid ja veel midagi sõnulseletamatut, mis seostus ainult suvega. Kui Maiki silmad sulges, tundis ta, kuidas Teedu pilk mööda tema keha liigub, kuigi mees vaatas iga kord mujale, kui Maiki näo tema poole pööras. Aeg oli panuseid tõsta. Merka oleks praegu küll tema üle uhke, mõtles Maiki kavalalt naeratades. Ta keeras end kõhuli ja hakkas päevitusriiete ülemist osa aeglaselt lahti sõlmima. Haamrilöögid läksid valjemaks. Kui ta rinnahoidja üle pea tõmbas ja eemale viskas, olid haamrilöögid juba nõnda valjud, nagu peksaks Teet oma kuurikatust puruks.

Miks mees ei tegutse? Ei pea ju olema eriline aju­hiiglane, et taibata, mida mõtleb naisterahvas, kui ta nii väljakutsuvalt päevitab kohas, kus ta on kõige paremini nähtav. Maiki ohkas ja toetas lõua kätele. Järsku nägi ta midagi silmanurgast, mingit liikumist või siuglemist. Seal see oli – käsivarrejämedune musta värvi madu, kollased laigud külgedel, roomas rõõmsalt otse tema päevituslina kõrval lillepeenrasse.

„AAAAAAAHHH!!!” röögatas Maiki, ajas ennast kätega vehkides püsti ning karjus täiest kõrist: „APPI!!!"

Ta kuulis enda taga samme, Teet jooksis tüdruku kõrvale, haamer kõvasti pihku surutud, veider ilme näol.

„Seal! Näed! Seal on madu!” kriiskas Maiki, osutades ühe käega peenra poole ja varjates teisega rindu. Pruunikas­roheliste silmade pilk libises üle Maiki keha, enne kui lillepeenrasse kerra tõmbunud maol pidama jäi.

„See on ju ainult nastik,” torises Teet.

„Kas sa, palun, saaksid ta ära viia? Palun!” väristas Maiki koha peal tammudes õlgu.

„Kohe viin,” pomises mees.

Ta haaras maja äärest halu ja torkas selle mao kõhu alla, aga madu libises sealt maha. Peale paari ebaõnnestunud katset krahmas Teet paljaste kätega mao kaelast kinni ja tõstis ta õhku. Mees heitis Maikile etteheitva pilgu, nagu oleks tüdruk ise nastiku aeda võlunud, ja astus siis värava poole, šokeeritud roomaja näpus.

„Vii ta ikka kaugemale kui värava taha, eks!” hüüdis Maiki mehele järele ja üritas päevitusriiete ülemist osa selga panna. Päevitamine ja võrgutamine olid küll tänaseks lõppenud.

Teet tuli hetke pärast tagasi, muie suul.

„Mis sulle nalja teeb?” küsis Maiki päevitustekki kokku voltides.

„Sina.”

„Mis mina? See, et ma ei salli madusid oma päevituslina raadiuses või?” küsis Maiki silmi pilgutades.

„Noh see ka, aga pigem ikkagi see, kuidas sul päevitamine ja kõik muu nii järsku otsa sai,” ütles Teet armutult.

„Muu?” küsis Maiki ja üritas oma hääles paanikat varjata.

„See, mis päevitamisega kaasas käis,” vastas mees naerul­sui.

Ounoou! Maiki oli vahele jäänud ja aitas ainult lolli mängimine.

„Mis muu? Ma ei saa aru, millest sa räägid,” ütles Maiki tõrksalt.

„Saad küll tegelikult,” vastas Teet, kõver muie endiselt näol.

Teedu enesekindlus ajas Maiki vihale. On ikka mees! Arvab, et kõik on siin tema jaoks nagu Rootsi lauas välja pandud – mis siis, et võib-olla alguses oligi.

„Sul on võib-olla hea fantaasia, aga ma võtsin lihtsalt päikest,” ütles Maiki ja tahtis mehest mööda tormata.

Kogu see värk oli täiesti valesti välja kukkunud. Maiki oli terve päeva oodanud, et Teet tema juurde tuleks, ja nüüd oli Teet siin, tema aias, aga Maiki kontroll olukorra üle oli kadunud koos nastikuga ja ta ei osanud enam käituda. Ta tundis ennast rumala ja naeruväärsena ning tahtis, et mees lahkuks. Teedul aga ei paistnud kiire olevat, sest ta seisis otsustavalt Maiki ette.

„Minu fantaasia?” küsis Teet kulme kergitades ja pruunikasroheliste silmade pilk liikus üle Maiki keha. Õhk särises pingest.

Järsku taipasid mõlemad, millises olukorras nad olid: seisid kahekesi lõõmava päikese käes, keset rohelist aeda, paljajalu ja peaaegu paljalt, ja rääkisid Teedu fantaasiatest. Teedul oli nüüd selline ilme, et kohe varsti läheb fantaasiaks lahti.

„Kas sul kuurikatust ei ole vaja parandada?” küsis Maiki ebalevalt.

„Ei, tänaseks aitab.”

„Ahah, no okei siis, ma viin asjad igatahes tuppa,” proovis Maiki mehest mööda tuisata.

„Oota nüüd,” pöördus Teet tema poole ja haaras tal käest.

Maiki pööras ümber ja enne kui ta jõudis küsida „mida?”, olid mehe nõudlikud soojad huuled tema omade vastas. Maiki tardus, ta käed vajusid alla ja päevitusvarustus pudenes kogu täiega jalge ette maha. Õhk oli tuline, Teet oli tuline ja Maikil hakkas ka palav. Kõik see, mida Teet oli tagasi hoidnud, otsis väljapääsu. Ta suudles Maikit nii ahnelt, põhjalikult ja kirglikult, et nad mõlemad värisesid. Sädemed prõksusid igal pool naise naha all, kust mehe huuled ja käed teda puudutasid. Kumbki ei suutnud enam mõelda. Teedu mõistus ärkas juhuslikult mingi kolina peale, mis kostis tema aiast. Ta tõmbus eemale ja avastas, et oli Maiki vastu majaseina lükanud, sõrmed juba naise bikiinipükste värvli vahel.

„Mida kuradit!” pomises Teet, hingas raske vilinaga sisse, pomises veel midagi arusaamatut ja läks natuke tuikuval sammul minema. Maiki vajus, selg vastu majaseina, lillepeenrasse ja katsus oma paistes, ärasuudeldud huuli.