Sain peksa isegi öösel köhimise pärast, aga keegi ei uskunud mind, sest mu mees oli lugupeetud ja rikas
Olen aastaid koduvägivalla all kannatanud. Algul paistis kõik ilus, kuid tegelikult olid esimesed ohumärgid juba algusest peale nähtaval — ma lihtsalt ei tahtnud neid näha. Et pikka juttu lühemaks teha — kui algul sain ainult sõimata näiteks selle peale, et liiga pikalt emaga või vennaga Skype’s vestlesin, siis aja möödudes hakkasid minu poole asjad lendama (telefon, telekapult, täis veepudel jne). Sellele järgnesid käteväänamised ja juustest tirimised, misjärel tuli esimene laks lahtise käega vastu nägu, esimene löök rusikaga kõhtu ja esimene löök peaga vastu seina. Kannatasin mitu aastat, lootes, et äkki ta rahuneb maha ja kõik saab korda. Muidugi ei saanud. Kui tema eest salaja teise riiki põgenesin, kus praegugi elan ja temaga mingit tegemist enam ei tee, sain rahu.
Üks põhjus, miks ma eriti sellest ei rääkinud, oli seesama staarikultus, mis praegu varjutab Deppi ja Ojasood. See on ühiskonna (nii meeste kui ka naiste) suhtumine: nii tore ja tubli mees, tema küll millekski selliseks võimeline pole! Rääkisin oma murest paarile inimesele, kellelt sain vastuse: ära pinguta üle, küllap sa ise provotseerisid! Tahate teada, millega ma provotseerisin? Ükspäev tuli mees koju lootes, et õhtusöögiks on ahjupraad, aga tegelikult olin teinud hoopis pastat, sest mulle ta oma soovist ei rääkinud. Mõtteid ma lugeda ei osanud ja nii ma peksa saingi. Ühel ööl, kui olin haige, köhisin pikalt. Sain peksa, sest ei lasknud mehel magada, aga teise tuppa ta mul ka minna ei lasknud. Jalaga sain selle eest, et poes klassivennaga juttu rääkima jäin. Peotäis juukseid tõmmati peast, kui pidime ühele üritusele minema ja ma panin vale kleidi selga. Kellelegi kurta ei julgenud mitu aastat, sest “ta on nii lahe mees, ära siis provotseeri ega aja teda närvi!” Mul tavaliselt sinikaid polnud või kui olid, siis mitte nähtaval kohal, nii et otseseid jälgi tema tegevusest polnud kellelegi ette näidata. Seetõttu muutus minu jutt veel vähem usutavaks ja mees tõsteti nende väheste poolt, kellele julgesin oma saladust usaldada, veel kõrgemale pjedestaalile. Mina aga sain närvihaige tülinorija tiitli.
Naisepeksjad ongi sellised! Nad leiavad ükskõik millest põhjuse, et tou kirja panna. Nende provotseerimiseks ei ole vaja tundide kaupa näägutamist, mis igal normaalsel inimeselgi katuse sõitma paneks. Piisab väga väikesest eksimusest (näiteks öösel köhimine), et vägivallatseja leiaks põhjuse käsi kasutada. Saage üle sellest kompleksist, et kui mees on pealtnäha tubli ja edukas, siis ei saa ta kuidagi olla kodus või mujal avalikkuse eest varjus vägivaldne türann. Absoluutselt saab! Oma uhke välise kuvandi taga on neil palju lihtsam kodus terrorit teha, sest teavad ise väga hästi — neid usutakse ja peksasaanud naine on lihtsalt närvihaige, kes ise noris või ise provotseeris ja oligi tohlakat väärt!
Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et meil hakataks vägivalla ohvritesse suhtuma kui ohvritesse. Praegu jääb mulje, et ohvrid on hoopis need vaesed mehed, kes peksavad, sest naine noris tüli.
