Sain sünnipäevaks pärlikee ja lahutuse
Nüüd, mõned aastad hiljem, saan aru, et mitte armastatud inimese lahkumine ei löönud mind rivist välja, vaid mahajäetud naise staatus oli see, millega leppida oli raske.
Tagantjärele tundub see koomiline, aga mind jäeti maha minu sünnipäeval. Tol hetkel see olnud mitte isegi tragikoomiline, vaid vägagi traagiline. Päev algas ju kenasti. Sain sünnipäevaks pärlikee. Elu oli ilus! Aga mitte kauaks.
Aga läheks ehk algusesse.
Sünnipäevapidu meie ühiste sõpradega meie ühises (juba kolmandas) kodus oli just lõppenud. Tema oli üsna purjus ning kippus kodunt ära. Kuhu sul minna on, küsisin mina, kus sind oodatakse? Teate küll, nii hüpoteetilise küsimusena. Saadud vastus lõigi minu senise maailmapildi segamini. On küll minna kuhugi, mind ikka oodatakse küll kuskil, vastas tema. Mida selle peale öelda? Millises manuaalis on kirjas, kuidas sellises olukorras käituda? Kuidas teha järgmine hingetõmme nii, et valu silme eest mustaks ei looks? Aga inimeses on ikka uskumatud jõuvarud peidus. Ma ei surnudki sel hetkel ära, isegi ei minestanud mitte. Palusin vaid selgitada. Ja ta selgitas ja rääkis ja rääkis ….
Sina, kes oled sama tunnet kogenud, tead, mida tähendab füüsiline valu ilma füüsilise põhjuseta. Sa mäletad, kuidas ise valust kõverasse tõmbasid, sest äng rinnus tundus nüüd ja kohe läbi ihu välja pressivat. Kuidas suu lahti vajus hääletuks karjeks, hääletuks selle pärast, et hääle tegemiseks ei ole enam jõudu. Jõudu ei ole ka kätes ja jalgades, kogu keha on nagu tundetu mass. Aga me kohaneme. Ja ka meie keha hakkab taas meie tahtele alluma. Kohanemine on üldse meie eluedu võti. Head kohanejad on edukamad kõiges.
Mina ka kohanesin. Nõustasin ja toetasin ämma (selleks hetkeks siis juba eksämma) uudise teatavakstegemisel, toetasin meie lapsi, isegi minu eksabikaasa vajas toetust. Toetasin neid, sest mind toetasid minu sõbrad ja minu pere. Nüüd, mil ma näen seda kõik kõrvalt, on mul neist lausa kahju. Kui palju tunde pidid nad mind kuulma ja kuulama ning ikka seda sama hala. Aga nad pidasid vastu ja nii pidasin ka mina vastu. Rääkimine aitas mind väga. Rääkimine sõpradega ja minu vennaga, kes osutus asendamatuks sel perioodil, hoidis mind eemale pimedusest, mis paljudele sellisel hetkel peale vajub.
Ja loomulikult hoidis hullema ära vajadus laste eest hoolitseda, nende jaoks maailm võimalikult stabiilsena hoida.
Käisin küll sõpradega teatris, töölt ei puudunud päevagi, jätkasin igavpäevategevusi niipalju kui suutsin, aga see kõik toimus esialgu nagu läbi vati. Toidul puudus maitse, elul puudus maitse. Ei soovinud midagi teha ja kuhugi ka minna, sest toimisin säästurežiimil — üüratu üleelamine kahandas minu emotsionaalset võimekust tublisti. Milleks sõita reisile, kui ma seda nautida ei suuda, milleks kodus remonti teha, kui ma isegi ei märka, mis kodus toimub?
Üldistades võib öelda, et umbes üks kuu oli maailm üsna tumehall, veel paar kuud hall ning siis minu suureks üllatuseks said pisarad otsa ja värvid tulid jälle välja. Avastasin ennast taas naeratamas. Milline suurepärane tunne see oli. Nüüd on vahel lausa raske mitte naeratada. Need tumedad kuud võib kirjutada madala enesehinnangu kraesse. Sest just seda üks mahajätmine naisele teeb — nullib enesehinnangu. Saada mahajäetud peale 17 aastat „kasutamist“ pole kergete löökide killast. Ja veel noorema naise pärast! Milline klassika!
Läbi huumori on hea asjale tagasi vaadata — ma sain sünnipäevaks pärlikee ja lahutuse! Mõlemad olid täielikud üllatused. Ma ei suutnud, muide, veel paar aastat peale seda oma sünnipäeva tähistada.
Minu ellu ei tulnud uut armastust, pole siiani tulnud. Aga ilmselt ta tulemata ei jää. Ma ei pea kõige mõistlikumaks uue mehe juurest lohutust otsida, aga mõne jaoks võib just see toimida. Reisid, remondid, teatrid ja uued tutvused — see kõik hiilis tasapisi minu ellu tagasi.
Nüüd on seda lugu kummaline kirjutada, raske ka. Aga mitte selle pärast, et ikka veel on valus seda kõike meenutada. Üllataval kombel ei olegi valus. Ma lihtsalt ei mäletagi enam kõike. Valu on kadunud, aktuaalsus on kadunud! Teate, mida see tähendab? See tähendab, et ma olen terve!
