On kuum suvi, hangun heinasaadidesse, higi leemendab ihul ja muskel on pruun ning prink — maapoiste värk. Maantee ei ole kaugel — ehk sada meetrit. Varsti peatub seal auto, uks avaneb ja keegi väljub. Ta oli helesinises tumedate lillekestega sitsikleidis, tumedad juuksed, poisipea. Tuli hoogsa sammuga otse minu poole, mina mõtlesin, et keegi on jälle ära eksinud — neid tuli ikka ette — ja valmistusin juba tüütuks äraleierdatud seletamiseks ja hangusin oma saadi külma rahuga edasi. „Tere!” hüüdis plika ja komistas. Mul lendas hang käest — tüdruk tuli ju kinni püüda! Äkki oli ta kogu oma ihuga minu higise ihu vastas. Mul olid jalas vaid šortsid „sorok ljet sovetskava futbola”, jala otsas sandaalid ja rätik peas. Nii me siis seal olimegi kokku liibunud. Ta vaatas mind altkulmu ning kõik oli selge…

Asi toimus püstijalu heinapalli najal ja taga, et poleks tee peale näha — keegi oli veel autos. See oli kiire tegemine ja kui põsepuna oli tüdruku palgelt veidi taandunud, ta kohmetus, kohendas ennast, läks autosse ja see sõitis minema. Mina ei öelnud kogu selle akti ajal sõnagi ja tema ainult ühe tere! Nädala pärast tuli ta tagasi, kuid siis juba üksi. Ta käis mul külas igal nädalavahetusel kuni sügiseni välja. Kirepuhangute kõrvale mahtus ka saunaskäik, kus tegin talle massaaži ja vihtlesin tema kaunist ihu värske kasevihaga. Ta oli väga vähese jutuga, rohkem selline mõtlik, vaikne, vaatas oma nukker-rõõmsate suurte silmadega otsa. Aga see saunaprotseduur talle meeldis, sest neiu ütles: „Tead, see on mõnikord sama hea, kui… tead küll, mis ma mõtlen.” Kui juhtus vihma olema, siis jalutasime kindlasti ka vapustavalt lõhnavas kasesalus — see meeldis talle väga.

Harjusin juba selle rütmiga ära: tööpäevadel rügan tööd ja olen muidu tubli, nädalavahetusel olen tema päralt. Aga ühel nädalavahetusel ta enam ei tulnud… Mis põhjuseks oli, seda ma ei tea. Ma teadsin vaid, et ta elab pealinnas, tema eesnime ja see oli kõik — tema ülesotsimine oleks olnud võimatu. Ja nii lõppes elu kirglikuim suvi just sügisel, kui puud hakkasid oma esimesi lehti poetama.

Kunagi aastaid hiljem, jalutades Tallinna vanalinnas, tundsin ta ära — ta oli vanemaks ja veel naiselikumaks ning ahvatlemaks muutunud, aga tema mind mitte — olin korralikult habetunud. Ehkki hirmsasti tahtsin kontakti astuda, siis pidasin siiski taktitundelisemaks seda mitte teha - äkki tekitan ebameeldiva olukorra. Oli ju selge, et miski sundis teda minu juurde enam mitte tulema, ta ju teadis, kus ma elan…