Salakirg: olin armunud seksikasse ürgmehesse, keda tegelikkuses justkui olemas polnudki
Meenuta, milline oli sinu esimene salajane armumine ja saada meile oma lugu naistekas@delfi.ee. Märksõnaks kirjuta kindlasti ARMASTUS. Anonüümsus on garanteeritud — meie saladusi välja ei räägi! Auhinna kohta näed infot siit!
Me kohtusime virtuaalsuses, juhuslikus jututoas. Ta oli tõeline naistemees: enesekindel, ilus, tundeline, mehiselt egoistlik, materiaalselt kindlustatud — ta oli mees, kes ei jookse naise järel, vaid kelle järel joostakse, kelle tähelepanu püütakse ja ta nautis seda. Ausalt ja varjamatult.
Peale õnnetut ajajärku oma elus otsis ta ärakuulavat sõpra. Sellesse püünisesse sattusin mina — nooruke ja naiivne. Mehele ma midagi ette ei heidagi; enda üle naeran — kui naiivne üks tüdruk ikka olla võib. Meie suhtes polnud seksi ega põhjust, miks olla üksteisele mõeldud või mitte. Kohtusime kaks kuud igal vabal hetkel virtuaalmaailmas. Mäletan hästi, et tema sõnad panid mind tundma kui ideaalseim naine ja sõber maailmas, meil jätkus kogu aeg sõnu, mõtteid, ideid. Esimestel nädalatel oleks võinud ilmselt mingi juturongi tööle panna, kus igasse kupeesse oleks jagunud ideid, mõtteid ja inimesi meie vestlustest.
Ja siis meie suhtlus katkes. Peale seda mõistsin, et olen omadega täiesti sees. Olin armunud inimesse, keda tegelikkuses justkui olemas polnudki. Me ei olnud vahetanud selle aja jooksul kordagi telefoninumbreid, ei teadnud üksteise aadresse. Teadsin vaid ta nime ning olin näinud pilte.
Kõik lähedased ütlesid, et olen rumaluke, et see oligi tavaline netiflirt. Mulle ei olnud võimalik mitte midagi sellist väita. Minu kujutelmas oli veatu ürgmees. Ja ainult küsimused, miks suhtlus katkes…
Aasta aega elasin kui sütel. Siinkohal tuligi mängu minu noorus ja naiivsus — olin vahel suuteline iga nädal talle kirja saatma. Kirjad muutusid aina survestavamateks. Kuni saatsin armastusavaldusega kirja. Nõnda tuligi aasta peale meie vestlusi kiri — „Ma ei vääri Sinu armastust.“ Punkt. Selle asemel, et asi enda jaoks lõppenuks lugeda, sain mina sellest sõnulseletamatu jõu. Uskusin sellesse armastusse. Mõistmata, et olen lihtsalt pimesi armunud. See mees püüdis (mitte küll innukalt, kuid siiski) haiget tegemata selgeks teha, et see oli ainult mõni vestlus, sellest ei pidanudki midagi tulema.
Ma asusin otsima tema kontakti. Olin teadlik, kus ta töötab. Helistasin talle tööle, sain tema numbri. Helistasin. Teisel pool oli täpselt selline enesekindel, ambitsioonikas ja väga hea suhtleja mees. Ma ei mänginud mingit pikka lugu, peale põgusaid tervitussõnu oli selge, kes olen. Oli sõnulseletamatult oluline ja ehe tunne, kui kuulsin tema reaktsiooni. Üleüldse oli väga sürreaalne kuulda inimese häält, keda näinud pole, kuid ometigi olin kirja teel armastust avaldanud. See vestlus oli aus, mees ei hakanud midagi tagasi ajama, ega ka telefoni teel mingeid selgitusi jagama. Pakkusin, et me kohtuksime. Ta nõustus.
Mõne nädala pärast me kohtusime Viru tänava raamatupoe kohvikus, ja vaidlesime selle üle, kas olen teinud hea valiku lugemisvara (raamat „Ameerika jumalad“) üle. Ta oli skeptiline kõige suhtes, mis puudutas seda suurt ja uhket unistuste maad. Me istusime kui vanad tuttavad, ometigi mõlemal keeled sõlmes ja silmis ärevus. Vestlus oli soe, aruteluderohke ning maailma analüüsiv. Suhteid me seekord ei analüüsinud. Mõõtsime üksteist oma pilkudega. Tunnid läksid hetkega ning bussiaeg seadis omad piirid.
Rohkem me kohtunud pole, kuskil südamesopis loodan teda taas kohata. Ilmselt teab iga naine seda tunnet, kui keegi on kuidagi lähedal, kuigi samas kättesaamatult kaugel. Vahel oleks vaja ta justkui üle vaadata, kuigi see kisuks vanad haavad lahti.
