Kas teate mõnda peret, kus ühel hetkel ema annab oma tütrekesele kõige salajasemaid retseptid, et viimane oskaks oma mehele maailma parimaid roogi valmistada? Ma tean vähemalt kolme, ilma pikemalt mõtlemata. See on armas arhailine komme. Need on retseptid, millest nii mõnigi on pärit veel vanaemaltki. Miks nad seda teevad? Kust see tuleb? Perekondade retseptikogud on täis saladusi, mis teevad toidu maitsvaks, tuju heaks ja mõru maitse magusaks. Ja heale toidule omistatakse võimet peresid koos hoida. Ja ühtlasi on see märk edasiantava elutarkuse armastusest. Emad tahavad, et tütardel läheks elus hästi. Et mees püsiks kodus. Et toit oleks laual.

Täna on 25. november. Rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev. Selle puhul ma tahan anda ilma pikemalt ootamata edasi oma retseptikogu, mille olen kogunud viimase aasta jooksul, otsides lahendust, kuidas saaksime Eestis aidata kasvada lõpuks ometi ühel vägivallavabal põlvkonnal. Ma ei tea kõike ja päris lõpuni hästi, aga mul on tunne, et olen nende mõtetega õigel teel.

Need nõuanded on pärit minu viimase aasta igapäevaelust. Olen rääkinud sel teemal üle saja koolinoorega, kui koolitasin noormehi Eesti Naisteühenduste Ümarlaua (ENÜ) korraldatud noortekoolitustel. Olen rääkinud lähisuhtevägivalla ohvritega. Olen küsinud nõu ka Eesti Naiste Varjupaikade Liidu asjatundlikelt nõustajatelt, kes ohvrite abistamisega igapäevaselt tegelevad. Üheks neist on psühhoterapeut Kait Sinisalu, kes saab täna ENÜ poolt Valge Lindi auhinna. Alati kui sel teemal kirjutan, on mulle hiljem helistanud või Facebooki kirjutanud ka mõned mehed, kes on ise olnud oma lähedastega vägivaldsed. Just sellest seltskonnast pärinevad ka alljärgnevad nõuanded.

Õpi tundma oma tumedat poolt

Me kõik kanname endas teatud osa agressiivsust. Meis peitub lõputult emotsioone, mille üle me uhked ei ole. Kuid selles pole midagi halba. Me peame seda teadvustama ja ära tundma. Nii nagu üks suur ohumärk on astuda suhtesse inimesega, kes ütleb: “Oi kallis, tead, ma kohe ei oskagi valetada,” on lähisuhtevägivalla kütuseks sageli teadvustamata pinged. Kui me oskame õppida olema ausad, nii enda kui teiste vastu, ei ehita me üles ebarealistlike ootuste fassaadi. Ausus, eriti veel ausus, mis ei tule teiste solvamise hinnaga, aga on õppeaine, mida oleksin mina vajanud juba lasteaias. Teate küll. Kuidas koolis läks? Hästi. Kuidas toit maitses? Hästi. Kas sa armastad mind? Hästi. Nii inimlik tundub endale ja teistele igapäevaselt valetada. Olen koolitustel teinud noortega katseid, et kaardistada meie väikseid igapäevavalesid — võite proovida ja te üllatute, kui kiiresti üks lehekülg nii loomulikuna tunduvate ebatõdedega kattub.

Julge arutleda rasketel teemadel

Seda klišeed, et Eesti mees oma tunnetest ei räägi, olete te ka vähemalt korra elus kuulnud. Loomulikult on seal palju erandeid. Kui on vaja väljendada tundeid poliitikute, pagulaste või kooseluseaduse osas, on seesama kinnine “eesti mehe” stereotüüp häälekate võitlejate esirinnas. Kuid lähisuhtes valib see sama mees teise tee. See on valimas mittekäimise tee, kus oleme sageli vait seetõttu, et usume, et mida see rääkimine ikka muudab. Olen teinud katseid, lavastades mõnel koolitusel erinevaid suhtevägivalla situatsioone, alates armukadedusest: “Kelle sõnum see oli?” kuni kriminaalasjadeni: “Ma tapan su ära, kui sa mu maha jätad,” ning otsinud koos grupiga neile konfliktidele rahumeelsete lahenduste võimalusi. Enamasti jõuavad kõik kaasused selleni, et noored avastavad, kui lihtne on lahendada olukordi siis, kui oleme omandanud oskuse oma suhtepartneriga rahulikult rääkida. Ka rasketel teemadel. Siia elupeatükki kuulub ka küsimus “Miks me koos oleme?”. Sest kui mõtlen oma varasematele suhetele, siis isegi seda lauset kirjutada on piinlik — kuid kui üks pool mõtleb elukestvale armastusele ja teise poole ausad kavatsused ulatuvad ainult magamistoani, on suhtetasakaal väga paigast ära. Armastusel ja üksijäämise hirmust tekkival kontrollivajadusel vahetegemine on mul endal võtnud aastaid. Jah. Ka kommunikatsioonioskus võiks olla elukooli õppekavas juba lasteaias ja seda viisakusreeglitest sügavamal tasandil. Mitte ainult see, et saaja ütleb “aitäh” või haigettegija ütleb “vabandust.”

Armastusega kurja tegemine

Olete te vahel tundunud, et teil on lausa instinktiivne vajadus haiget saanud sõpra lohutada. Justkui puhudes peale lapse marraskile kukutud põlvele, tahate te öelda ka täiskasvanuna paljudel juhtudel: “Pole midagi, küll paraneb ära.” See vajadus lohutada ja aidata on üks meie armsamaid omadusi. Suhtevägivalla juhtumid on samas keerulised. Ja igaüks meist võib sattuda elus olukorda, kus peab nõu andma, poolt valima või olema toeks sõbrale, kes suhtes kannatab. Siin aga peame leidma jõu oma hoolimisinstinkt välja lülitada, ning selle asemel, et öelda “Pole midagi, küll paraneb ära,” peaksime suunama kannatanu sõbranna pigem asjatundliku nõustaja juurde. Sest kohe, kui pisendame ahistava suhte probleemistikku kriimustada saanud põlve tasandile, ehitame kannatanud pooles üles eituse fassaadi. Pole midagi, et ta mind mõnitab. Pole midagi, et karjub. Pole midagi, et minu nimel laenu võttis. Pole midagi, et juustest tõmbas. Pole midagi, et ähvardas. Pole midagi, et mul on põsesarna luu murd. Küll paraneb ära. Tegelikult ei parane. Rakutasandil jah. Aga alandatud hing jääb haigeks, kui ta ei saa õiget ravi. Ja vahel sellistel puhkudel ei tohi me anda nõu, kuigi meie armastus justkui käsib seda teha. Me peame oma lähedased juhatama teekonnal õigele rajale — seda, mida saab teha vägivaldses suhtes oleva inimese kaitsmiseks, oskavad öelda näiteks üleriigilise naiste tugitelefoni 1492 nõustajad.

Joonista oma elust jääv jälg

Mulle on palju etteheidetud, et ma ei paku lahendusi, mida peaks tegema mehed, kes on avastanud, et on käitunud oma naisega kas vaimselt või füüsiliselt vägivaldselt. Või mida peaks tegema mees, kes tunneb vaimset vägivalda oma naise poolt. See ongi keeruline teema. Ma olen küll rääkinud palju sellest, kuidas meestena peame võtma vastutuse naistevastase vägivalla vähendamise eest, kuid kuidas seda täpsemalt teha? Minu esimene praktiline nõuanne on täna see, et me peame mõtlema, millise jälje me oma elust jätame. Oma lastele. Oma lähedastele. Ja kui me ühel päeval “eesti meestena” statistiliselt 64ndal eluaastal siit ilmast lahkume, siis mis see on, mida tahame, et meist järgi jääks? Kindel on see, et me ei taha, et see oleks türannina elatud elu. Me tahame olla need lahedad sõbrad, muhedad isad, vägevad jahimehed ja suured vallutajad, kellest räägitakse lugusid poolehoiuga, mitte hirmuga. See tunne, et meil on õigus teise inimese üle kontrolli omada, või et peame oma partnerit valdama, haldama ja endale sobivaks vormima, on olnud paljude tahtmatult vägivaldseks muutunud meeste allakäigutrepi esimene aste. Niikaua kui oleme oma enda elulugude, mitte oma naiste elude arhitektid, oleme meestena kindlalt õigel teel.

Otsi ohumärkides süsteemsust

Ma olen ENÜ korraldatud koolituste käigus palju rääkinud noortele suhtevägivalla ohumärkidest, mis algavad sageli ammu enne, kui elumaantee teekate füüsiliselt talumatuks muutub. See algab kontrolli kehtestamisest. Ta meelitab. Ta kulutab su peale raha. Ta mängib ohvrit. Ta solvub. Ta solvab. Ta norib. Ta alandab. Ta tõstab häält. Ta solvab su sõpru või lähedasi. Ta armukadetseb. Valetab. Hämab. Ja kõige selle juures jääb sulle tunne, et sina oled selles kõiges süüdi. Näiteid oskate te tuua kasvõi omaenda lähikonnast. Aga nüüd tekib küsimus, kas iga väljatehtud lõuna, iga armukadedusenoot või iga vihapurse liikluses on märk, et üsna pea on su mees su saatjaks traumapunktis, kus sa valetad: “Ise kukkusin”? Kindlasti mitte, kuid üks retsept on see, et otsi alati korduvaid mustreid. Kui sa suudad tuua iga ohumärgi juures näiteid rohkem, kui mitu, on tõenäoliselt vaja ette võtta üks ettevaatlik jutuajamine või hakata mõtlema selle peale, kas see suhe on ikka päris õige koht, kus selle koleda maailma eest kaitset otsida.

Julge lahku minna

Ükski suhe ei peaks olema õnnetu põhjusel, et üks suhtepartner põhjustab teisele tahtlikult ebamugavustunnet. Sest just see tahtlikult ebamugavustunde põhjustamine ongi vägivaldse suhte definitsioon. Siia alla kuuluvad kõik need kättemaksud ja karistused, kõik need vanade tüliõunade riiulist väljaotsimised ja meeldetuletamised, kõik need vastuseta jäänud pöördumised, kõik need nähvamised. “Ei, meil ei ole üldse vägivaldne suhe, mulle lihtsalt meeldib teda kräunutada,” ütles üks tüüp, kellele seltskonnas märkuse tegin, kui ta oma tüdrukuga nõmedalt käitus. “Ta niisama lollitab.” ütles tüdruk, kelles oli alles piisavalt armastust, et oma vaimselt vägivaldset printsi kaitsta. Tegelikkus jookseb aga teises suunas. Ma toon koolitustel sageli taipoksijate näidet, et vägivalla piiri noortele selgitada. Et kui inimesed kindlal kellaajal, kindlas spordiringis, kindlatel kokkulepetel üksteisele võimalikult palju tervisekahjustusi üritavad tekitada, on tegu spordiga. Kohe aga, kui üks osapooltest teatab, et talle see enam ei sobi — siis on tegu vägivallaga, millele peame vahele astuma. Nüüd aga kuidas see sama paralleel meie igapäevastes suhetes toimib? Väga tihti arvame, et meie partneri vastik käitumine on kokkulepe, kus oleme nõusoleku andnud. Et me peame seda taluma. Et ta lihtsalt ongi selline. Et ta ei löönud mind ilma asjata, vaid ma olingi selle toidu veidi halvasti teinud. Ei. Tegelikult see pole kokkulepe ja see pole ka see suhe, millest sa väikese printsessina unistasid. See on koht, kus mõelda, et sa väärid paremat. Ja sa väärid ilma vägivallata elu. Ükski noortest, kellelt olen küsinud: “Kas tahate, et teie vanemad oleks teie pärast koos?” ei ole vastanud jaatavalt. Seega, lihtne öelda, raske teha, aga võimalik teha — kui tunned ära, et oled vägivaldses suhtes — hakka koguma julgust lahkuminekuks. Sest sa saad muuta ennast ja enda elu. Sa ei saa muuta teist inimest, kuigi sa seda kogu südamest tahaks. Kahjuks. Enamasti.

25. novembri üleskutse kõigile

Sageli me ei saa lahendada suuri probleeme üksi. Seega palun, kui sa viitsisid selle lõpuni lugeda, siis ole hea. Jaga seda, kui arvad, et sinu tutvusringkonnas on keegi, kes võiks oma vägivaldse suhte ära tunda ja sellest väljapääsu otsida. Ja kui kirjutad kommentaaridesse oma nõuande, kuidas jõuda vägivallavaba eluni, siis olen sulle väga tänulik. Ma kasutan tihti lähisuhtevägivalla koolitustel, mida korraldame koos ENÜ-ga, kommentaariruumides kirjutatud tarkust. Sest see on sageli aus, toores ja varjamatu — tõde sellest, millised me ühiskonnaliikmetega oleme. Seega, kui sa kirjutad mõne nõuande, mis võib kunagi päästa mõne elu, oled teinud täna juba piisavalt selleks, et meie lastele jääks ühiskond, kus nad vähemalt koduseinte vahel end turvaliselt võivad tunda.