"See on kummaline tunne, kui mõistad viieteistkümneaastasena, et oled just kogenud kõige kalgimaid sõnu, mida elu sees kuuled."


"See on kummaline tunne, kui mõistad viieteistkümneaastasena, et oled just kogenud kõige kalgimaid sõnu, mida elu sees kuuled."
Foto: Brooke Cagle/Unsplash

Katkend Colleen Hooveri raamatust "Pihtimused".

Sisenen haigla ustest teadmisega, et see on viimast korda.

Liftis vajutan numbrit kolm kandvale nupule ja vaatan viimast korda, kuidas see lööb helendama.
Uksed avanevad kolmandal korrusel ja mina naeratan valveõele, vaatan tema näoilmet, kui ta mulle viimast korda kaasa tunneb.

Möödun ruumist, kus hoitakse meditsiinitarvikuid, ja kabelist ja haiglapersonali puhkeruumist, kõigist viimast korda.

Lähen mööda koridori edasi, pilk otse enda ees ja süda vapper, ning koputan õrnalt tema uksele, ootan, et Adam kutsuks mind viimast korda sisse.

„Sisse!“ Tema hääl on kuidagimoodi ikka veel tulvil lootust ja minul pole aimugi kuidas.

Ta lamab selili voodil. Kui ta näeb mind, kingib ta mulle naeratuse ja kergitab tekki, kutsudes mind enda juurde. Raam on juba madalale lastud ja ma heidan tema kõrvale, panen käe ta rinnale ja võtan tal ümbert kinni, ning asetan jalad tema omadele. Peidan näo ta kaelale, otsides ta soojust, aga ei leia seda.

Täna on ta külm.

Ta kohendab end, kuni oleme oma tavapärases asendis: tema vasak käsi minu all ja parem käsi minu peal, ning ta tõmbab mu enda vastu. Tal kulub mugava asendi leidmiseks pisut rohkem aega kui tavaliselt ja ma märkan, et iga vähimgi liigutus paneb ta hingeldama.

Üritan neid asju mitte märgata, aga see on raske. Tajun tema üha suuremat nõrkust, ta pisut kahvatumat ihu, ta hääle jõuetust. Selle aja jooksul, mis mul võimaldatakse temaga koos olla, märkan iga päev, et ta libiseb minust üha kaugemale, ja ma ei saa sinna midagi parata. Mitte keegi ei saa midagi parata peale vaatamise, kuidas see juhtub.

Seotud lood:

Nüüd oleme juba kuus kuud teadnud, et see lõpeb niimoodi. Loomulikult me kõik palvetasime, lootes imet, aga see pole selline ime, mida tuleb ette tegelikus elus.

Sulen silmad, kui Adami külmad huuled puudutavad mu laupa. Olen veennud end, et ma ei hakka nutma. Ma tean, et see on võimatu, aga vähemalt võin ma teha kõik, mis minu võimuses, et pisaraid takistada.

„Ma olen nii kurb,“ sosistab ta.

Tema sõnad pole sugugi kooskõlas tema tavalise elujaatusega, aga see lause trööstib mind. Loomulikult ei taha ma, et ta oleks kurb, aga praegu on mul vaja, et ta oleks kurb koos minuga. „Mina ka.“

Üldiselt on meie viimaste nädalate kohtumised olnud tulvil naeru ja juttu, ükskõik kui sunnitud see vahel ka polnud. Ma ei taha, et see kohtumine oleks kuidagi teistmoodi, aga teades, et see on meil viimane, on raske leida midagi sellist, mille üle naerda. Või millest rääkida. Tahan üksnes koos temaga nutta ja karjuda, kui ebaõiglane see meie vastu on, aga see rikuks mälestust temast.

Kui Portlandi arstid ütlesid, et tema heaks ei anna enam midagi teha, otsustasid tema vanemad viia ta üle Dallase haiglasse. Mitte sellepärast, nagu nad oleksid lootnud imele, vaid sellepärast, et kogu nende suguvõsa elab Texases ja nad arvasid, et tal oleks parem olla oma venna ja kõigi teiste läheduses, kes teda armastavad. Adam oli kolinud koos vanematega Portlandi vaid kaks kuud enne seda, kui me aasta eest käima hakkasime.

Adam nõustus Texasesse naasma üksnes tingimusel, kui ka minul lubatakse tulla. Meie mõlema vanemate nõusse saamine kujutas endast tõelist lahingut, aga Adam väitis, et suremas on tema ja temal peaks olema õigus määrata, kes on temaga ja mis juhtub siis, kui see aeg kätte jõuab.

Nüüd on minu Dallasesse saabumisest möödas viis nädalat ja meie mõlema vanemate osavõtlikkus on otsa saanud. Mulle öeldi, et ma pean otsekohe Portlandi naasma, muidu võetakse minu vanemad vastutusele selle eest, et ma põhjuseta koolist puudun. Kui see nii ei oleks, lubanuks Adami vanemad mul võib-olla siia jääda, aga juriidilised probleemid on viimane asi, mida mu vanemad praegu vajavad.
Minu lend on täna ja meil pole enam ühtki ideed, kuidas mul võiks õnnestuda neid veenda, et mul pole vaja sellele lennule minna. Adamile ma seda ei rääkinud ega räägi ka, aga eelmisel õhtul, kui olin ta ema Lydiat veel kord palunud, pani tema oma tegeliku seisukoha sõnadesse.

Loe veel

„Auburn, sa oled viisteist. Sina arvad, et see, mida sina tema vastu tunned, on tõeline, aga kuu aja pärast oled sa temast üle saanud. Meie, kes me oleme teda armastanud tema sünnihetkest saadik, peame kannatama tema kaotust kuni selle hetkeni, kui ise sureme. Tal on praegu vaja olla meiega.“
See on kummaline tunne, kui mõistad viieteistkümneaastasena, et oled just kogenud kõige kalgimaid sõnu, mida elu sees kuuled. Ma ei teadnud isegi, mida talle öelda. Kuidas saab viieteistaastane tüdruk kaitsta oma armastust, kui mitte keegi seda ei mõista? Kogenematuse ja vanuse vastu on võimatu end kaitsta. Ja võib-olla on neil õigus. Võib-olla ei määratle meie armastust nii nagu täiskasvanud, tunneme aga küll. Ja just praegu tundub, et see purustab kohe südame.

Voorand
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare