See on põhjus, miks naistel algab menopaus siis, kui nad on umbes 50 aastat vanad

 (27)
See on põhjus, miks naistel algab menopaus siis, kui nad on umbes 50 aastat vanad
Foto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Rudi Westendorpi raamatust "Elada vanaks, tundmata end vanana".

Naistel on imetlusväärne elutrajektoor. Tüdrukutest arenevad noored naised, kes hakkavad mingil hetkel mehi kütkestama. Kahekümnendates eluaastates on nende viljakus tipus, pärast seda hakkab kiiresti langema. Viiekümneaasta­selt või umbes nii viljakus kaob ja algab menopaus. Aga menopausi jõudnud naistel on ikkagi suur võimalus ellu jääda ja paljud neist saavad vanaemaks. Sel puhul väärib mainimist asjaolu, et nende munasarjad on juba „surnud” ajal, mil ülejäänud keha ja mõistus on ilmselt veel suurepärases vormis. Evolutsiooni seisukohast on tõsiasi, et naised elavad laste saamise east palju kauem, täiesti ebaloogiline. Asendatava keha teooria kohaselt tuleks menopausi jõudnud naiste ellujäämist pidada panustamiseks pikaealisusse viljakuse arvelt. Vanas eas naiste suremuse määr on tegelikult väiksem kui samaealiste (ikka veel viljakate) meeste oma, mis seletab, miks enamik naistest elab oma meespartneritest kauem. Ka see tundub olevat mõistusevastane. Pole ju mingit evolutsioonist tulenevat põhjust valida pikaealisust? Nii et kuidas seda siis seletada?

Vanaemad mängivad tihti noorte, lastega perede elus erilist osa. Vanaemad vaatavad oma lastelaste järele ja suurendavad seda tehes oma järglaste (ellujäämise) võimalusi. Nii on see nüüdisaegsete perekondade puhul, kus vanaemadest on enamasti kasu abstraktsete hüvede puhul, nagu tähelepanu ja haridus. Aga karmides oludes võib vanaema olemasolu või puudumine olla elu ja surma küsimus. Kui vanaema aitab laste eest hoolitseda, on tema tütrel vabadus järeltulijaid juurde saada ning vanaema geneetilise materjali „koopiate” arv tulevastes põlvkondades kasvab. See vanaema hüpotees, nagu seda nimetatakse, selgitab, miks naistel algab menopaus siis, kui nad on umbes 50 aastat vanad. Kuna nad ise enam lapsi ei saa, on üleminekueas naised vabad täitmaks oma lastelaste hooldaja rolli. Evolutsiooni mõistetesse panduna: üleminekueas naiste ellujäämine valitakse sellepärast, et see aitab kaasa liigi kohastumisvõime püsimisele.

Seotud lood:

Nüüdisaegse ühiskonna vanaemade olulisusest evolutsioonis annab tunnistust Hollandi sotsioloogide Fleur Thomese ja Aart Liefbroeri töö. Nad uurisid vanavanemate osalemist laste kasvamises ja selle mõju uute laste saamisele pere­kondades, kus mõlemad abikaasad käisid tööl. Nad kasutasid tänapäeva Hollandi perekondade kolme põlvkonna meeste ja naiste andmeid. Nad avastasid oma uurimistöö tulemusena, et emapoolsed vanaemad hoolitsesid laste eest sagedamini kui isapoolsed vanaemad ning et vanaemad kandsid oma lastelaste eest hoolt sagedamini kui vanaisad. Vanavanemate osalemine lapselaste kasvatamises tõstis tõenäosust, et perekonda sünnib veel lapsi. Need tulemused lubasid teadlastel teha järelduse, et evolutsiooni seisukohast võib vanavanemate osalemist laste kasvatamises tõesti pidada edukaks paljunemise strateegiaks. Perekonnad, kus vanavanemad mängivad laste kasvatamisel suuremat osa, suudavad tänapäeva eluga paremini kohaneda. Uurimuse tulemused on suurepäraseks näiteks selle kohta, et loodusliku valiku protsessid ja evolutsioon ei leia aset ainult kauges minevikus ja eemal asuvas Aafrikas, vaid kehtivad meie kõigi kohta, siin ja praegu.

Vanaemade mõju lastelaste ellujäämise määrale ei saa tänapäeva Hollandi ühiskonnas enam uurida. Soodsates elu­tingimuses, milles meie praegu elame, on väikelaste suremuse määr nullilähedane. See omakorda tähendab, et varases lapse­eas suremine ei ole enam loodusliku valiku tegur. Niisiis, selleks et uurida vanaemade mõju laste suremusele, tuleb teadlastel pöörduda ajalooliste kirikuraamatute poole. Need sündide, ristimiste, abiellumiste ja surmade registrid on olnud kogu maailma perekondade ajaloo koostamise kasulikud abivahendid. See on põrgulik töö, kuna peamise probleemina kerkib esile tõsiasi, et üks inimene võib jätta jälje mitmesse registrisse, mis pole omavahel ristviidetega seotud. Mõni inimene elas terve elu ühes kihelkonnas, kus toimusid ka kõik tema üleminekuriitused. Aga teised liikusid elu jooksul ringi. Kuidas on lood nende ajalooga? Selline uurimistöö nõuab eelnevat pikaajalist andmete kogumist ja sortimist, milles mängivad keskset osa genealoogid ja arhivaarid.

Loe veel

Paljud sellistes „bio-demograafilistes” uurimistöödes kasutatud ajaloolistest andmetest on pärit Skandinaaviast. 18. ja 19. sajandil kerkisid seal esile stabiilsed kogukonnad, mida ühendas religioon. Pole raske ette kujutada, kuidas need kogukonnad olid üles ehitatud: väikesed kiriku ümber ehitatud talude kobarad, mis muidu olid muust maailmast ära lõigatud maastikuelementide tõttu, nagu näiteks jõed, mäeahelikud või kitsad jõeorud. Elu oli seal kindlasti raske, talved olid pikad, saak hävis sageli ja igal pool vaatas vastu vaesus. Laste suremus oli kõrge ja paljud naised surid sünnitusel – see oli seksimise edasi lükkunud, kuid siiski „otsene” tagajärg.

Nende inimeste elulugude põhjal on teadlased suutnud näidata, et vanaema olemasolu mängis lastelaste ellujäämis­võimaluste suurendamises olulist osa. Pole raske ette kujutada ka seda, et sellistes tingimustes elanud peredele oli määrava tähtsusega saada välist abi, kui pereema oli sünnitamisel surnud. Nende tingimuste puhul leiab vanaema hüpotees kinnitust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare