Sina küsisid, mees vastas: miks arvavad paljud, et iga asja lahenduseks on kimp lilli, sõrmus või lapse tegemine?
Viimase aja teema: mina arvan, et mul on õigus, mees arvab, et temal on õigus ja nii me kogu aeg jändame ja vaidleme. Kuidas oleks võimalik olukorda lahendada?
Suure tõenäosusega ongi mõlemal osapoolel õigus, sest mõlemad pooled on oma hetkearengus ja sisemises tões seal, kus nad parasjagu on ja tunnevadki, et see on nende jaoks tõde. Ma arvan, et kõige teadlikum lähenemine on see, kui sa proovid mõista ka teist poolt, kasvõi pooles osas. Proovid minna tema asemele, tema poolele ja vaadata sellelt poolelt tema poole osale otsa ja siis proovida mõista.
Miks arvavad paljud, et iga asja lahenduseks on kimp lilli, sõrmus või lapse tegemine? Igale kimbule järgneb uus tüli, sõrmus ei lahenda midagi, abielu võib ikkagi otsa saada ja lapsel on lihtsalt raske, kui vanemad mõistavad, et lapse saamine tegi asjad vaid keerulisemaks.
Väga tihti tehaksegi lapsi selleks, et siduda inimest. See sidumine tekib hirmutundest. Suure tõenäosusega teevad seda paljud. Nii palju, kui mina olen kokku puutunud selliste paaridega, kelle jaoks on see aktuaalne teema olnud, siis tihti ongi olnud, et kas meespool on hirmudest teinud naisele lapse ja hakkab rääkima lapse juttu, kuigi ta ei ole üldse valmis selleks lapseks või väga tihti ka naispooled teevad seda, et siduda mees ära. Nad arvavad, et see hoiab kinni, aga tegelikult ei hoia. Kui see tõde ükskord päevavalgel on, et asjad on ikka sama hullud, aga lihtsalt üks lisaliige on juures, siis ongi jama ja laps kannatab lõpuks.
Viimane küsimus. Miks kasutavad mehed probleemsetes olukordades vaikimistaktikat ehk kui neid miski häirib, ei räägi nad sellest, vaid vaikivad ja ignoreerivad oma partnerit. Mõndades olukordades tundub justkui, nagu mees manipuleerib või karistab oma partnerit.
Sellistes olukordades käitutaksegi alateadlikult. Ebaküpsed mehed käituvad niimoodi. Olen isegi kunagi nii käitunud. Nad arvavad, et vaikides lahtub probleem ära. Et, kui sa oled kolm päeva vait, siis suure tõenäosusega keegi seda teemat enam ei puuduta. Vahest see toimibki, sest naispool mõtleb ka, et ma lihtsalt ei viitsi jälle kolm päeva vait olla, ma pigem ei räägi, sest kui ma võtan selle teema üles, siis järgneb järgmised kolm päeva vaikust. Kas ma arvestan nädalase vaikusega või pigem eiran seda ja push’in nii kaua, kuni mees rääkima hakkab.
See on vastastikune. See ei ole ainult nii, et mehed vaikivad. Naised ka vaikivad. Sellisena on alati rohkem meestepoolne käitumine kaalul, sest naised on avatumad ja soovivad tõde selgitada. Tean ka väga paljusid naisi, kes niimoodi käituvad, kes justkui pistavad pea liiva alla ja arvavad, et siis probleem laheneb, aga ei lahene.
See ongi rääkimise tõde, see on kogu teadliku suhte tõde — rääkida kõige ebamugavamatest teemadest, isegi, kui sul on endal totaalselt häbi seda rääkida, valus, ebamugav. See ongi harjutamise küsimus, hakata nendest teemadest rääkima, sest lõpuks kasvad sellest läbi ja sa tunned, et see teeb pigem paremaks kui halvemaks. Kui sul on partner, kes sind pärast seda maha jätab ja eirab, siis sul ei olegi sellise inimesega midagi teha. Varem või hiljem läheb sul see suhe tuksi. Kui on õige inimene, siis te hakkate kasvama läbi selle.
Lugeja, kas ka sind vaevab mõni suhetega seotud küsimus, millele oskaks hästi vastata just üks meesterahvas? Kirjuta see kommentaariumi ja püüame su küsimusele vastuse leida.
