Kes on teie sõbrad?
Kaupo:
“Minu mitu head sõpra pärinevad keskkooli ja kõrgkooli ajast, nendega on suhe kõige sügavam, oleme mõttekaaslased. Teise tasandi moodustavad kolleegid praeguselt tööalalt — terapeudid, koolitajad, kellega oleme samuti avameelsed isiklikes asjades. Need on ajaliselt erineva pikkusega, kuid sügavuselt sama avatud sõprussuhted.”

Lemme: “EÜE-inimesena kujunesid minu sõbrad kuue maleva-aasta jooksul, eriti hea sõpruskond on jäänud teise–kolmanda kursuse malevasuvest. Hiljem käisime koos mägedes matkamas, ka mu parim sõbranna kuulub sellesse ringi. Mägedes tuleb ette igasuguseid olukordi, olen kogenud, et nendele inimestele võib alati loota.”

Külli: “Erinevatest perioodidest on jäänud erinevaid sõprussuhteid. See, kui lähedal sõber elab, ei mängi rolli, tunne on alles. Praegu suhtlen rohkem nendega, kellega koos oleme samas suunas arenenud, saame palju rääkida, nii isiklikke kui ka maailmaasju arutada. Oluline on, et teine aktsepteerib mind tingimusteta, et mu eksimused andestatakse. Sõbraga koos võin kuhu tahes minna, ta toetab mind.”

Mirjam: “Parim sõbranna tuli mu ellu tagasi pärast 10-aastast vaheaega. Lasteaiast kuni keskkooli lõpuni olime nagu sukk ja saabas, veetsime kogu aja ninapidi koos. Siis kolis ta teise linna ja väikeste laste kõrvalt jäi mõlemal suhtlemiseks vähe aega, nüüd aga poleks nagu lahusolekut olnudki, räägime taas kõigest.

Teise lähedase sõbrannaga on meil ühised huvid ja sarnased mõtted, koos käime reisimas ja arenduskoolitustel, ka tema peale võin alati loota. Minu enda korraldatud koolitustelt jäi ring tuttavaid, kellega suhtleme edasi, räägime muredest ja rõõmudest. Ja Küllil on minu elus tähtis koht, temaga on hea suhelda.”

Mismoodi muutuvad aastatega ootused sõpradele?

Kaupo: “Ootused langevad, jõuan tingimusteta sõpruseni. Ma ei nõua oma sõpradelt midagi, kõik on hästi nii, nagu just parajasti on. Kohtumise ja kontakti ootus on muidugi. Üks mu klassivend peab igal aastal juuni algul oma sünnipäeva, see on asi, mida oodata, sest sellega algab minu jaoks suvi. Meie kiiresti muutuvas maailmas on hea, kui on midagi kindlat ja korduvat.”

Mirjam: “Minul on pigem nii, et sõbrunemiseks peab midagi andma ja ka vastu saama. Igaühest ju sõpra ei saa.”

Kaupo: “See tunne, et mina temast hoolin, muudabki inimese minu jaoks sõbraks. Tunnen, et ka minust hoolitakse. Vahel on selleks lihtsalt niisama helistamine, justkui ilma “asjata”. Kui sõbral hästi läheb, rõõmustan, kui halvasti, kurvastan. Suhe toimib tunnete tasandil. Võib juhtuda, et meil on mõnes asjas eri arvamused, siis vaidleme, aga samas aktsepteerime teist.”

Mirjam: “Võib-olla on siis nii, et need oletatavad tingimused on enne täidetud, kui sõpradeks saadakse ja jäädakse.”

Lemme: “Rääkides ootustest, tuleb meelde, et kooliajal oli kokkusaamisi ja lahkuminekuid rohkem. Pettusin, et mina pidasin temast lugu, kuidas ta võis küll nii käituda? Nüüd olen tolerantsem, püüan rohkem minna süvitsi ja vaadata ning tunnetada sündmuste ja käitumise tagamaid. Nii nagu mina pole vigadeta ja eksimatu, võib sõbergi teha vigu. Sõprussuhete puhul kaalub varasem positiivne kogemus sageli negatiivse üle. Aastad on muutnud mind sallivamaks, püüan mõista ka neid, kes ei käitu alati nii, nagu mina õigeks pean.”

Miks ühe inimesega saame sõbraks, teisega ei saa?

Lemme: “Lastel tekivad sõbrad välistel asjaoludel, puberteedieas on oluline kuuluvuse vajadus. Noorele on tema sõbrad olulised, ka “halvad sõbrad”, sest nende abil ta kuulub kuhugi.”

Kaupo: “Sõprus saab tekkida üksteist tundes, ühiselt elu kogedes ja läbi elades. Sageli ei saa sõprustunde tekkimist ratsionaalselt ära seletada nagu armastustki. See on keemia.”

Lemme: “Sõber on lähedane inimene, kuid aitab ka ennast määratleda.”

Külli: “Ühest rahvusvahelisest projektist sain kogemuse, et ka juhuslikest koostööpartneritest võivad saada lähedased inimesed ja koostöö lõppedes tundsime kõik kurbust. Nüüd on mul tükike südant Itaalias, tükike Rootsis ja Soomes. Need kümmekond inimest, kes projektis osalesid, olid kõik väga erinevad ja usun, et tavaolukorras ei oleks ma endale selliseid sõpru valinud. Projekti alguses oli mul ühe partneriga väga tugev pinge, peaaegu tüli. Aga koos töötamine ja ühine probleemidega tegelemine lahendas pinged. Nii et ka töö kaudu saab sõbruneda erinevate inimestega, raskused liidavad ja võivad panna sõbrunema inimestega, keda ise sõbraks ei oskakski valida.”

Kaupo: “Sõprus võib areneda kahes suunas — süveneda või kaugeneda. Nendega, kellest saavad head sõbrad, suhe läheneb. Kui pole mõnda aega suheldud, võtab üks teisega kontakti, hakkab teisest puudust tundma.”

Lemme: “Lähisuhete puhul, kuhu kuuluvad ka sõprussuhted, on tähtis, et tunded oleksid mõlemapoolsed. See on protsess, kus mõlemad annavad ja võtavad ning kus toimub tunnete ülekanne. Kui ma oma sõprade seltsis end väga mõnusalt tunnen, kandub see üle ka teistele ja vastupidi.”

Mirjam: “Kui ainult üks pool üritab suhet hoida ja toita, asi ei toimi.”

Lemme: “Tahaksin rääkida ka uut tüüpi sõprusest — interneti teel suhtlemisest. On võimalik suhelda ka teineteist kordagi silmast silma nägemata. Need suhted võivad viia ka paarisuhte ja kooseluni. Arvan, et internetisõber võib olla parem kui üldse mitte sõpru omada, internetis saab käia ühiste huvidega inimesi koondavates jututubades (mootorrattad, kodused emad). Kuid alati on hea, kui virtuaalsete suhete kõrval omame ka reaalseid.”

Kaupo: “Sõpruse tekkimiseks on oluline teise inimese mõistmine sügavamal tunnete tasandil. Kui mu sõber on mulle tähtis, on ka need asjad, millega ta tegeleb, mulle tähtsad. Kui mõni sõbra konkreetne tegevus/asi mind sügavalt ei huvita, püüan aru saada, et talle on see oluline ja hindan tema huvi. Teadlikult seda põhimõtet järgiv käitumine pole küll alati kerge, kuid peaks olema tulemuslik.”

Kas head sõbrad võivad tekkida ka vanemas eas?

Lemme: “Läbielatud tugevad emotsioonid lähendavad inimesi. Kui praegu keegi minuga tuttavaks saab, olen ma tema jaoks keskealine naine, kellel on eriala ja pere. Aga sõbrannaga seovad meid ühised mälestused, lakas magamised ja saladused, mida me pole tänini kellelegi teisele rääkinud. Inimesele on lapsepõlv ja noorus väga tähtsad, ja kui uued tuttavad seda väga tähtsat osa minust ei tea, algab tutvus tänasest kui nullpunktist.”

Külli: “Arvan, et võin hingesugulase ära tunda hetkega ja olla temaga avatud, kuid sõprus vajab ajalugu, suhete arenemise lugu.”

Mirjam: “Väikesele lapsele võib igaüks sõber olla, kuid mulle on sõnal “sõber” eriline tähendus: see on üks väga tähtis inimene. Kas tutvusime lapsepõlves või hiljem, pole oluline.”

Külli: “Eesti keeles on kaks sõna: sõber ja tuttav. Võiks olla ka kolmas, nende vahepealne.”

Lemme: “Sõpru võib olla erineval tasemel, näiteks kuulun Harrastuskunstnike klubisse, kus mul on palju sõpru, suhtleme teatud pinnal. Meid seob ühine kunstihuvi ning vajadus end selle abil väljendada.”

Mirjam: “Arvan, et klubi ja sõpruskond on erinevad mõisted. Meie Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioonil ja sellega seotud tegevustel on kümne aasta jooksul minu elus tähtis koht olnud, kuid see pole otseselt sõpruskond.”

Mis roll on klubidel meie elus?

Kaupo: “Inimesel on baasvajadus kuhugi kuuluda, klubi annab võimaluse enesemääratlemiseks. Need inimesed ei pea sõbrad olema. Minul on sõprade limiit piiratud, suhte kujunemiseks on aega vaja. Kui inimene ei kuulu kuhugi, tunneb ta sügavat üksindust, tal on mulje nagu ei seoks teda maailmaga miski. See tekitab tõsiseid probleeme. Inimesel on vaja vastata küsimusele: kes ma olen. Ühing, selts, klubi annab selleks võimaluse.”

Mirjam: “Ühised huvid ja eesmärgid liidavad. Klubi kaudu on võimalik ennast teostada ja tunda teiste tuge. See ei ole sõprusring, vaid grupp inimesi, keda seob mingi ühine huvi ja kes tahavad ja suudavad koos midagi ära teha. Mina olen olnud EDA-s ja see on mulle väga oluline. Olen seal kohtunud paljude inimestega, kellega ma tõenäoliselt muidu poleks kokku saanud.”

Lemme: “Ma lisaksin minu jaoks oluliste inimeste hulka ka veel Tartu Laste Tugikeskuse kollektiivi, kellega oleme kümme aastat koos töötanud, vahepeal kakelnud ja siis leppinud. See on sõpruskond, kellele võib loota ja kellega koos olulisi asju teha.”

Külli: “EDA aitas mul iseendale teadvustada, et ma tõesti olen ettevõtja. Ma õppisin teiste daamide käest, kellel oli mõneaastane ärikogemus, nende suhtumist, julgust, otsusekindlust, valikuid. See kuulumis- ja õlg-õla-tunne oli mulle hästi oluline. Aja jooksul on EDA muutunud. On lisandunud uusi liikmeid ka teistelt elualadelt ja ettevõtlus pole enam prioriteet. Pigem oleme nüüd hakanud tegelema heategevuse ja selliste aladega, millega tegelevad naisorganisatsioonid arenenud ühiskonnas. Näiteks — mida ja kuidas meie lapsed koolis ning lasteaias söövad. Või kuidas toetada eesti nüüdisaegset kunsti ning sisustada raviasutusi kunstiteostega jne.”

Kaupo: “Mina pean hakkama varsti väljaastumisavaldusi kirjutama, ei jõua igale poole, ei jõua kõikide tarvis olemas olla. Peab vaatama ka, et seda kuulumist ei saaks liiga palju, see killustab.”

Külli: “Organisatsioonid on vajalikud, kui nende liikmed saavad oma hingeigatsusi teostada ja teha asju, milleks neil muidu jõudu, kogemust, finantse ning julgust ei jätku. Usun, et vähemasti naisorganisatsioonide puhul on see nii ja siis on vabatahtlik koostöö ning usaldus hästi oluline.”

Kuidas sõpru hoida?

Lemme: “Iga lähisuhe vajab toitmist, see on hoolimiskäitumine.”

Külli: “Sõprust tuleb toita, panna suhtesse energiat ja tähelepanu. Kui sa midagi vastu ei saa, võib suhe hääbuda.”

Kaupo: “Ühine lapsepõlv on ääretult oluline. Mina kohtusin hiljuti oma lapsepõlvesõbraga, keda polnud 30 aastat näinud ja see väga tugev vundament aitas meil kohe ühist keelt leida. Tema heaks olen valmis palju tegema, isegi taganema põhimõtetest. Temaga koos kogetud muretu lapsepõlv, võrridega kihutamine ja ujumaskäigud — see on midagi väga olulist.”

Lemme: “Näen oma töös, kuidas minevikukogemused mõjutavad inimese olevikku. Täiskasvanuks saades ei alusta me oma elu puhta lehena. See, kes me tänases päevas oleme, kuidas käitume, millise elustiili oleme valinud, sellele on iga inimese puhul kaasa aidanud tema lapsepõlve ja nooruse kogemused. Kõik see on tegelikult meiega igal hetkel alati kaasas.
Samas võib mälu olla unustanud täpse sündmuse, kuid näiteks vana sõpra kohates taaselustub kehas rõõmu tunne. Lahusoldud aastaid poleks justkui olnudki. Selline tunne vajab hoidmist. Vahel võib olla aga vastupidi, et inimene eitab negatiivset kogemust, kuid inimese keha mäletab, negatiivsele mälestusele võib keha reageerida pingega.”

Miks mõnikord on raske sõprussuhteid luua?

Kaupo: “Väga suletud inimesel on raske sõpradega suhelda, stressis inimene on kinnine ja kinnisel inimesel omakorda võib tekkida stress suhtlemisvajaduse rahuldamatusest. Suhtlemisvajadus on küll inimeseti erinev, kuid sõprus ja armastus on baasvajadused: kui need pole rahuldatud, oleme õnnetud.

Võib tekkida aga ka nõiaring — olen liiga kinnine, kannatan ise selle all, süüdistan maailma oma hädades. See võib alata sellest, et puudub kontakt iseendaga.”

Külli: “Selleks, et suhtlema hakata, peab olema valmisolek, jätkuma energiat ja olema suhteliselt stressivaba. Kui peas keerlevad ainult omaenda probleemid ja rasked mõtted, siis ei mahu sinna tähelepanu kellelegi teisele. Suhtlemine eeldab avatust emotsioonidele, ka teise inimese emotsioonidele. Me kõik soovime ju suhelda selliste inimestega, kellega on võimalik oma mõtteid, tundeid ja kogemusi jagada. Ja mõne inimesega ei saagi seda teha.”

Lemme: “Suhtlemisraskuste puhul võiks vaadata, milline oli ema-lapse kiindumussuhe. Nendel inimestel, kes pole võimelised sõprussuhet looma, võib olla raske pagas: näiteks lapsed, keda on pillutatud sinna-tänna, neil on peaaegu võimatu lähisuhet luua.”

Mirjam: “Jah, võib olla nii, et inimene justkui ise on aldis suhtlema, aga kaitse on peal. Käib ringi ja räägib, et otsib meest, aga konkreetses olukorras blokeerib lähenemised.”

Lemme: “Karuteene võib lapsele teha ka liiga hooliv ema. Kui lapsel ainuke lähisuhe on emaga, ei teki kontakti omavanustega, sotsiaalsed oskused ei arene.

Loomapsühholoogiast on teada, et vangis olnud loom ei oska kontakti luua, tal on raske karjaga ühineda, partnerit valida, paarituda.”

Kaupo: “Ma tooksin siia sisse emotsionaalse intelligentsuse — sõprus baseerub emotsioonidel, need on õpitavad, kogemuslikud. Samas on need sissetreenitavad, harjutatavad. Madala EQ-ga inimesed on tihti hingelt õnnetud ja sõpradeta. Lapsepõlve tundeelu häired võivad täiskasvanuna kaasa tuua üksinduse, seepärast tasub alati analüüsida oma suhet lapsega. Kus on õige distants ja piirid? “Häiritud programmiga” laps peab hiljem raske teraapiaga kõike tasa tegema. Emotsionaalne intelligentsus on võime tunda oma tundeid ja nendega toime tulla. Teiselt poolt oskus olla empaatiline, mõista teist inimest ning eristada enda tundeid teise tunnetest.”