Mul on elus olnud vaid üks pikk suhe, mis sai otsa selle aasta alguses. Ma ei ole siiani täpselt aru saanud, mis ma valesti tegin. Tundus, et meil läks kutiga kõik hästi. Eelmisel suvel otsustasime üürika oma korteri vastu vahetada. Käisime vaatamas umbest kümmet korterit ja otsisime seda õiget, kus tahaksime elada ja tulevikus ühiseid lapsi kasvatada. Lõpuks leidsime hubase korteri Pelgulinnas asuvas puumajas. Kolisime augustis sisse ja hakkasime vaikselt ka remonti tegema ja korterit sisustama, et see oleks täpselt meie nägu. Mulle tundus, et enam paremaks ei saa minna, aga tegelikult hakkas hoopis halvemini minema. Raido (mu elukaaslane) oli pidevalt kuidagi ükskõikne, ta hakkas otsima põhjuseid, et kodust eemal hoida. Hakkasin seda täheldama oktoobris. Ikka oli tööl kauem, siis oli vaja tal sõpradega minna jalkat vaatama. Meil oli nüüd päris oma kodus, aga ma istusin seal kogu aeg üksinda.

Arvasin, et see on mingi ajutine mure. Eks ma vist sain aru, et probleem ei kao lihtsalt ära, aga ma ei tahtnud seda tunnistada. Ja siis jaanuari lõpus ta teatas mulle, et meie suhe ei toimi ning tal on üldse keegi teine. Mul jäi suu lahti: mis mõttes, alles ostsime ju ühise kodu. Olime selleks ajaks olnud koos kaheksa aastat ja meil oli 30 aasta peale võetud ligi 60 000 eurot laenu. Täiesti absurdne. Nii ma seda talle seletasingi, aga ta ütles, et ta ei suuda enam head nägu teha. Ta on ühes riigiametis päris heal kohal ja ütles, et ta tahab laenu enda nimele vormistada, et tal on sääste küll, et pangale ka vajalik tagatis lisaks maksta. Mis mõttes? Nii küsin tegelikult veel siiamaani.

Ega mul valikut polnud, teenin temast ligi poole vähem, mul pole mingeid sääste, mille eest hakata üksi laenu maksma. Ja kahekesi pole meil selle korteriga enam midagi teha. Nii jäigi korter talle.

Mul pole enam meest, pole enam ühiselt soetatud korterit. Täiesti tühi tunne on. Pangalaen ei kammitse midagi, ei pane ka kohustusi — see on vaid üks detail, mille saab hiljem suvaliselt ümber mängida.