Suhete välimääraja: milline paar teie olla tahaksite?
Paariga juttu ajades või isegi pigem neid lihtsalt kuulates-vaadates on omavaheline dünaamika hästi näha. Kes võtab küsimusele vastamisele enda peale, kes hoiab tagaplaanile. Tihti juhtub, et kui üks tahab rääkida, käratab teine ta vait ja sisistab veel pealegi, et „sina ole üldse vakka, sina ei tea midagi“. Mõne paari puhul on lausa nauding vaadata-kuulata, kuidas antakse teineteisele aega rääkida, jäetakse pause, veeretatakse jutuotsa edasi-tagasi. See annab märku, et teineteist austatakse. Teised jällegi räägivad üksteisest üle, kummalgi on oma jutuga nii tuli takus, et teist ei panda tähelegi.
Igaüks teab kindlasti oma tutvusringkonnast näiteid tuua. On vanapaare, kes ikka veel hoiavad käest kinni, pistavad teise taldrikule oma koogitüki, sest et „oh, mina magusast ei hooli, aga tema on suur maiasmokk“, käivad koos jalutamas ja lasevad teineteisel rääkida, vahele segamata, muheledes. Vahepeal tögavad teineteist sõbralikult, teevad enda ja oma kaaslase üle nalja, aga niimoodi, et see kedagi ei solva. Kui pahandatakse ja tülitsetaksegi, siis ainult omavahel ja argiteemade, näiteks selle üle, kuhu telekapult on saanud ja miks teine endale mõne tööga liiga teeb, endal selg haige.
On ka paare, kes seltskonnas teineteist alati tögavad ja aasivad, aga kõrvaltvaatajale jääb mulje, et see pole mitte läbinisti sõbralik, vaid pigem teesklus, peidetud allhoovustega, milles ujuvad reaalsed kibestumised ja pahameel oma kaaslase vastu. Kas seda endalegi tunnistatakse, ei ole alati selge. Kuidas omavahel kodustes oludes suheldakse, ei paista välja. Selline avalik tögamine on pigem ventiiliks, aga seda ei ole meeldiv kuulata ja pealt näha nagu eelmise näite puhul.
On pigem nooremaid paare, kes on läilad nagu suhkrutükk, nimetavad teineteist täiskasvanute seltskonnas emmeks ja issiks ning katsuvad teineteist igal võimalikul ning võimatul juhul. Seda mitte seetõttu, et iha oleks nii suur, vaid pigem omandiuhkusest ja selleks, et kõigile märku anda, et nemad on koos ja ikka tõepoolest õnnelikud. „Vaadake meid, kas me pole mitte nunnud!“ ütleb kogu nende kehakeel. „Kadestage meid!“ Kes läiladusest üledoosi ei saa, see ehk tõepoolest kadestab ja peab armsaks.
On paare, kus üks pool on võtnud lapsevanemarolli ja õiendab teise kallal kõigi kuuldes. „No tõsta juba see taldrik laua peale. Mida sa lodistad? Alati sa tilgutad kastet maha ega pühi ära. No mida sa kohmerdad nii kaua?“ Seda saadavad pahurad ühmatused ja kehakeel, asi lõppeb tavaliselt sellega, et lapsevanemaks hakanu teeb ise torisedes ettevõtmise lõpuni, teist inimest kogu oma kehaga eemale tõrjudes. Pealtvaatajatel on paha ja piinlik ning imestatakse, kuidas see lapserollis olija sellist käitumist välja kannatab. Pingete maandamiseks üritavad seltskonnas viibijad nalja teha või tähelepanu endale tõmmata, kuigi poriseja ei saa arugi, et midagi valesti oleks.
On paare, kes on teineteise kõri kallal nagu kass ja koer. Iga lause ajab vaidlema ja parandama. „Ei, see ei olnud nii, mida sa liialdad!“ „Ah, sind ei olnud seal, sa ei tea midagi!“ Teise juttu ei lasta lõpetada, vaid trügitakse oma kommentaaridega ja täpsustustega vahele ning on näha, et seda mitte püüdest tõe jalule seadmiseks, vaid puhtast ükskõiksusest teise inimese tunnete vastu ning enda jutu ja tõe ülimaks pidamisest. Need on ka need inimesed, kes kinnitavad ühest suust, et tülitsemine ainult vürtsitab suhet ja see pole õige suhe, kus üldse ei kakelda. Pluss leppimisseks on see kõige parem asi! See, et omavahelist austust ei paista olevat, ei ole neile üldse pähe tulnud. Vanemas eas kui suhte vürtsitamine ja leppimisseks enam päevakorras pole, on torisemisest saanud pidev harjumus, mida enamasti ignoreerida. Selliseid paare võib näha igas poes üksteisega õiendamas ja nina alla porisemas.
Milline paar teie olete? Või isegi tähtsam — milline paar teie olla tahaksite?
