Millistel tingimustel tuleks petmine andestada ja millal tingimata minema marssida? Kas on olemas mingeid üldsobivaid ja alati kehtivaid nõuandeid?
Väidan, et üldkehtivaid reegleid siin pole. Kõik sõltub sellest, millise tähenduse te petmisele annate ja kui tugev on teie enesehinnang. Kas näete seda enda alandamisena või võtate nii, et mehed ongi sellised. Kui palju te süüdistate ennast tema tegudes — olen olnud oma tegemistega nii hõivatud, pole siis ime, et ta mujale vaatab; või kaldute sinnapoole, et petmiseks pole mingit õigustust ja punkt.
Tavaliselt nooremad inimesed on resoluutsemad ja võtavad petmise suhtes nulltolerantsi. Nad tunnetavad, et maailm on nende ees valla ning on nii palju teisi kaasakandidaate või hoopis mingeid tegevusi, mis köidaksid ning elu huvitavaks muudaksid. Olles juba paaris suhtes olnud ning elu näinud, hakkab tekkima rohkem halle alasid ning kaalutakse rohkem ka oma osa petmises. Tihtipeale on petetul selles oma roll, aga see ei tähenda, et süü.
Loomulikult on kergem andestada siis, kui teine inimene kahetseb, kui ta saab aru, et ükskõik mis põhjused tal selleks olid, oli see ikkagi üks inetu tegu ning tegi teisele haiget. Sellisel juhul on ka suurem lootus, et järgmisel korral ta mõtleb tagajärgedele enne tegutsemist. Kahetsusega koos käib andeks palumine st soov leppida ja lepitust leida. Usun, et nii on võimalik sellest siis, kui see on juhtunud üks kord koos üle saada. Korduva petmise puhul on asi hoopis keerulisem. Tihtipeale siis ikkagi suhtekvaliteet kannatab nii palju, et tõelist lähedust ja turvatunnet enam ei teki, aga loomulikult on erandeid.
