Harjumuses jätta endale viimane sõna on märgata kinnisideed, mida tavaliselt endale ei teadvustatagi. Sellele, kes taoliselt käitub, on oluline igas olukorras „säilitada oma nägu“, olla tugev ning mitte lasta teist „ette“. Miks siis?

Ma ei usu, et olen tegelikult midagi väärt. Olla alati — vaatamata kõigele — eksimatud, püüavad just need, kellel on raskusi enesehinnanguga. Teadlikul tasandil on nendel inimestel kõrge enesehinnang — nad on edukad, konkurentsivõimelised ning harjunud ennast kõrgelt hindama. Ent hingepõhjas kahtlevad nad alatasa oma väärtuses ning arvavad, et selleks, et neid armastataks, on kindlasti tarvis midagi ette näidata — tulemusi, saavutusi, edusamme …

Kust küll selline veendumus? Põhjus võib peituda kauges lapsepõlves. Lapsele ei jätkunud tingimusteta armastust, sõbralikku suhtumist lihtsalt niisama, mitte millegi eest.

Võimalik, et vanematel ei õnnestunud mitte alati tema soovidele vastu tulla, jättes seejuures selgitamata, et tal on nendele õigus. Selle kõige tulemusel tekkiski lapsel vajadus end pidevalt tõestada.

Ma kardan eksida. Muide, vaielda viimseni ei ürita üksnes see, kes tahab näida tugev. Sõltuvuse olukorras — näiteks finantsilise või emotsionaalse — keelame endale vahel õiguse eksida ning satume vastuollu sellega, kellest sõltume (ülemuse või abikaasaga). Tegelikult me kardame, et nad pettuvad meis, kuna oleme ebatäiuslikud. Sellesamaga aga halvendame suhteid nendega.

Nii, nagu ka eelmisel juhul, tuleb põhjuseid otsida lapsepõlvest. Laps võis kannatada selletõttu, et tema jaoks olulised täiskasvanud inimesed ei tunnustanud teda isiksusena, vaatamata kõikidele ta pingutustele, ootustele ja vajadustele. Sageli näib vanematele, et nad teavad paremini, mis lastele vaja on. Ent mitte iga laps ei suuda välja kannatada, et tema eest otsustatakse kõike. Lapsepõlvest pärit kauge valu sunnib meid omaenda rida ajama isegi seal, kus oleks ehk palju targem ja kasulikum kuulda võtta teiste arvamust.

Ma hindan ennast üle. Paradoks seisneb selles, et kergemeelse enesekehtestamise taga peitub sügav kindlusetuse tunne. Selline inimene arvab, et temaga on kõik korras üksnes siis, kui tal on õigus. Just nii on üles ehitatud tema isikliku enesehinnangu kõrgel hoidmise süsteem. See alahindab teiste väärtusi: „Mina olen väärtuslikum, mida sina üldse tead!“ See on taolise inimese ainus moodus veenda iseennast oma väärtuslikkuses. Võim teiste üle võimaldab tal tunda, et ta on olemas. Paraku ei anna selline võim just suurt kergendust. Tegelikult vajame me ju ikkagi tõelist armastust, mitte aga illusoorset üleolekut.

Mida teha?

Vaadata teisi. Ürita astuda samm tagasi. Vali lähedaste seast rahulik ja enesekindel inimene, keda sa tingimusteta austad ja hindad. Küsi endalt, kas see inimene on vahel vigu teinud? Kas tal on alati õigus olnud? Küllap ta on ka eksinud … Aga kas selletõttu on sinu suhtumine temasse muutunud? Kas sa hindad teda vähem? Miks sa siis endalt nõuad täiuslikkust?

Mõista oma hirme. Ürita aru saada, milline positsioon on sul sinu jaoks olulistes suhetes. Kuidas sa suhtud iseendasse? Kuidas teistesse? Kas sa arvad, et oled parem? Nüüd küsi endalt veel mõned küsimused. Mida sa kardad? Mida püüad kaitsta? Mis juhtub, kui viimane sõna ei jäägi sinule? Milles näed ohtu? Eksperimenteeri: püüa ühel korral peatuda. Ning tee siis endale selgeks, mida mõtled ja tunned.

Olla (enese vastu) andestav ja leebe. Käitumine, mis kunagi aitas toime tulla keerulises olukorras, muutub aja jooksul ebavajalikuks. Võib-olla suudad juba endale andeks anda oma puudused? Küsi endalt, millistel asjaoludel on tähtis, et viimane sõna jääks tõepoolest sulle tööl, partneriga suheldes, perekonnas ja vaidlustes sõpradega? Ja kas head suhted võivad ikka säilida, kui üritad alatasa domineerida? Võta arvesse, et sellest kõigest vabaneda polegi nii lihtne. Võimalik, et vajad psühhoterapeudi abi.

Allikas: Psychologies