Suur vanusevahe: miks vaadatakse viltu, et endast 10 aastat noorema mehega koos elan?
Jõulude ajal ilmus LPs väga vahva lugu Evelin Samuelist ja Johan Randverest. Mind üllatas, kui negatiivsed olid reaktsioonid online-kommentaariumis ning sotsiaalmeedias.
Samueli ja Randvere vanusevahe on 15 aastat. Loomulikult pole see väike, aga kust läheb üldse piir „liiga suur“. Üks minu kolleeg kirjutas Facebookis, et ilmselt on poisil emakompleks, mida üritab nüüd Samueliga korvata. Selle all kommenteerisid mitmed mehed takka, et selline suhe pole normaalne. Online-kommentaariumis ristis keegi Samueli lausa lapsepilastajaks, kuna kui Randvere oli sipupükstes, siis oli tema juba õrnas neiueas. Mis loogika see on?
Ma ei saa selliseid arvamusi lugedes silmi kinni pigistada, sest olen oma mehest 10 aastat vanem. Mina olen 42, tema sai just 32. Loomulikult ei kohtunud me aastakümneid tagasi. Olen korra abielus olnud ning selle mehega on mul 19aastane tütar. Kes noorelt emaks saanud, kujutab ilmselt seda kadalippu ette — üritad lapse kõrvalt haridust omandada ja korraliku töö leida, aga see pole lihtne. Ma võin julgelt öelda, et teatud nooruserõõmud jäid minu jaoks vahele.
Elukogenud, kuid noor
Läksin abikaasast lahku, kui olin 37 ehk viis aastat tagasi. Teismeline tütar käekõrval pidin leidma uue üürikorteri ning õppima end üksi majandama (eksabikaasa rahaliselt ei toetanud). Praegu imestan, kuidas suutsin end selles olukorras kokku võtta, aga suutsin. Marti kohtasin kaks aastat tagasi. Ta tundus mulle väga elukogenud ja igati härrasmees. Olin päris jahmunud, kui sain teada, et ta alles 30. Punastasin, et mis mina, 40aastane naine, temaga teeks. Ta leiaks kindlasti kellegi noorema. Ometi läks nii, et meist sai paar ja praegu elame koos. Tütar on praeguseks Tartusse kolinud ning käib seal ülikoolis.
Ma tahaks julgelt öelda, et ma ei häbene vanusevahet, aga ilmselt ei vasta see tõele. Häbenemine on ehk vale määratlus, pigem ma kardan ühiskonna reaktsioone ja tunnen end vanana. Tuttavad muidugi ei ütle välja, et peavad meie kooselu kuidagi kummaliseks, aga tean, et mitte kõik ei kiida seda heaks. Peamised stereotüübid on ilmselt need, et ma üritan kuidagi keskeakriisi korvata sellega, et püüdsin võrku noorema mehe. Või ehk üritan üle saada luhtunud abielust.
Soovitati veel noorem otsida
Mis on naljakas. Mu venna sõber on 50ndates ja tal on 30aastane naine. Ma ei näe kõrvalt, et sellele viltu vaadataks. Kui naine on noorem, siis seda aktsepteeritakse, vastupidi mitte. Toon ühe näite sellest, kui tähistasime mõni aeg tagasi Mardi sünnipäeva. Üks ta sõpradest jõi ennast nii purju, et vaikselt hakkas aasima, et noh, kas Mart mulle üldse veel kõlbab, et juba 32. Äkki vajaksin kedagi nooremat, ponksimat poissi? Järgmisel päeval ta isegi ei vabandanud.
Ma ei saa praegu ette ennustada, kas Mart näeb mind samasuguse ja atraktiivsena ka viie või kümne aasta pärast. Samas, miks ei peaks? Ma usun, et armutakse ikka sel põhjusel, et inimesega on vaimne klapp väga hea. Vanusenumber ei puutu siin asjasse.
